Saigi siis kartul maha. Ja parajasti enne vihma, mis nagu ikka saartelt meie poole liikus. Äia käest tõi Maarja kolm korvitäit seemnekartulit, millest piisas täpselt meie mikropõllu jaoks. Tegelikult jäi üks vagu otsast paari meetri ulatuses isegi tühjaks. Kolmest korvitäiest üks oli varajane sort, mille vilju võiks juba peale Jaanipäeva hakata ootama.
Vagude sisseajamine läks kergelt ja nagu Ants ütles, on hullematki nähtud. Mättaid oli ja neid tuli üksjagu maa seest välja aga pärast usinat riisumist sai suurem osa neist vagude pealt ja vahelt ära. Kokku võttis kogu protseduur, alates vagude sisseajamisest kuni nende kinniajamiseni paarkümmend minutit. Meie juurest läks traktor igatahes naabrite juurde Rõhu külas, millest järeldan, et on teisigi kartuli mahapanekuga “hilinejad-viivitajaid”.
Hea tunne oli kui meie aiamaa plaanikohaselt tehtud sai. Kogu see mätta ja juurevärk maa sees põhjustab sel aastal kindlasti mingil määral peavalu ja täiendavat töökulu rohimise näol Maarjale aga oma kartul oma aiamaalt on midagi sellist, mida ma alates ajast mil meie pere Paides Veski tänaval elas, ei mäleta. Lahe!
Alljärgnevalt nagu ikka mõned fotod koos pildiallkirjadega Nahkanuia kartulipanemisest.
Kõige väiksem abiline magas kogu aja oma valges vankris mitte just kõige sügavamat und ja oskas üht meist kindla intervalliga ikka käru kiigutama tuua.
Vagude ajajat oodates mängisime Matiga jalgpalli.
Kartul maas, vaod kinni.
Järelviimistlus.
Peaaegu valmis.