See on tõpoolest nii nagu pildil paistab ja nõrgemanärvilistel ei maksaks siit edasi lugeda. Eile käisid Nahkanuia mehed Väinjärve ääres ja julgemad kastsid ennast korra isegi vette. Ei peletanud neid inimtühi rand ega külm vesi.
Eks nüüd on vanaemadel jälle põhjust mind hulluks sarjata ja lapse selgesse ohtu vedamise eest hurjutada. Aga õnneks poiss vees ei käinudki. Olime selleks küll valmis ja Matile sai tema haikalakostüümgi selga veetud aga see mis mind vette kutsus, oli poisile takistavaks teguriks.
Vaevalt, et me esimesed ujujad olime. Talvel kui ma järvejääl uiske käisin proovimas, suples sealsamas silla kõrval jääaugus üks talisupleja. Ja küllap on kohalikud noored järvevee tänavugi ära proovinud. Keegi mainis, et Väinjärve ujumishooaeg algab siis kui Seire Mati on ujumas käinud ja lõpeb siis kui tema lõpetab. :) Kas see tõsi ka on ei tea aga halb see mõte kohe kindlasti ei ole, et meie suplushooaeg algab kohaliku konstaabli ujumaskäiguga.
Järveäär ise annab küll tunnistust sellest, et külalised on oodatud. Meie äratulekul hakati seal lausa muru niitma.
Tegelikult ei olnud eile suplus minu esimene sel kevadel. Kindlasti mäletab mõni tähelepanikum lugeja sündmusterohket kanuuretke käesoleva aasta aprillis, millest Nahkanuia ajaveebis oli ka paar postitust. Ennast eile Väinjärve külmadesse voogudesse kastes mõtlesin, et kuidas tookord vesi nii külm ei tundunud.