Metsseahooaeg on alanud

Nahkanuial on taaskord alanud suvine seakarjade liikumise aeg. Neid võib kuulda ja paremal juhul ka näha liikumas oma traditsioonilisel teekonnal Nahkanuia moonakakülast metsaserva pidi Rõhu poole, söödaplatsile.

Tegin hetk tagasi väike tiiru ja käisin Kördil telgis olevaid magamiskotte kontrollimas. Et kas pole möödunud öö jooksul, mis me Matiga toas magasime, niiskeks läinud. Oleksin nad sellisel juhul tuppa tagasi toonud ja ära kuivatanud. Selgus siiski, et magamiskotid on täitsa kuivad ja ma jätsin nad sinna.

Aga sigadest siis niipalju, et õhtuhämaruses oli nende röhitsemisi ikka väga selgelt kuulda. Kahetsesin, et ei võtnud binoklit kaasa, siis oleksin ehk näinud ka. Ja natuke kõhe oli ka, eriti mõeldes mitmele poisiga telgis veedetud ööle. Ma ei oska seda tunnet selgitada aga tegemist ei ole mingi mõistusega hoomatava tundega. Pigem on tegu inimolendile omase irratsionaalse hirmuga, mis tekib siis kui puututakse kokku millegi metsiku või tundmatuga. Pole need sead ju kunagi maja juures käinud. Möödunud suvel kui neid Maarjaga jägisime, tulid nad ka tee peale majast paar-kolmsada meetrit Rõhu pool. Nii et ega ma ei karda, pigem olen “kaasaegne” inimene.

Eile käisid kalamehed Preedi jõe ääres forelli püüdmas. Kala nad ei saanud aga tagasiteel Haavalt mööda taliteed nägid karu jälgi. Küllaltki värskeid ja nende jutu järgi suuri. Jälje suurus kippus muidugi iga näitamisega järjest suuremaks minema nii et lõpuks ajas see neid endidki naerma. Aga karu oli. Nüüd on mesilased ka. Kas 1 +1 = 2 või õnnestub meil Nahkanuia mesilasi siiski karu eest varjata.

Sead on, karu on, kitsed-jänesed on. Rebast pole ammu näinud ja kährikut ka mitte. Huvitav on see metsik loodus ja selle seaduspärasused. Võib olla kunagi tulevikus kui istun oma maja ees valge habe maani, oskan lapselastele rääkida, miks asjad just nii on ja mitte teisti.