Läksime lastega Vardja poole jalutama ja trehvasime Altsauna kohal teel karu jälgi. Tegin mälestuseks pilti ja lasin Matil näpuga näidata koha, kus jälg oli. Karu tuli üle niitmata heinamaa looduskaitsealalt, läbi madala kraavi ja tee peal olles võttis suuna küla poole. Kaugele ta jõudis, ei tea, jälgi leidsime kokku kolm. Võib olla liikus ta läbi … Karujäljed ja puugiaasta
Avastasin sellised jäljed kohast Vardja tee ääres, umbes 15 meetrit teest eemal, kohas kus ma tuulemurdu puhastasin. Kas tegemist võib olla karu jäetud jälgedega? Kõige madalam jälg on umbes 180 cm kõrgusel, teine veelgi kõrgemal. Sarnanevad väga küünistamise jälgedega, sellele viitavad allapoole keerduvad kuusekoore ribad. Või siis põder? Rohkem Eesti metsas elavaid loomi ma kahtlustada … Kes küünistas?
Aasta või paar tagasi helistas mulle tädi ja kirjeldas kohtumist vihase emakaruga teel Vahukülast Koeru. Otsisin seda postitust, mille ma omast arust avaldasin aga ei leidnud. Lühidalt öeldes kohtusid tädi ja täditütar ratastega Haagi mäelt alla Koeru poole liikudes ja vaikselt omavahel rääkides ootamatult pojaga emakaruga. Kontakt oli vahetu, tige karuema seisis neist vaid mõne … Karud Haagi mäel
Kui võimalik, teen koeraga hommikul väikese jalutuskäigu. Sõltuvalt ilmast käime ühte ja sama rada väikese variatsiooniga, kõnnime metsani ja siis tagasi. Reeglina ei kohta me oma teekonnal kedagi kuid on ka erandeid. Täna hommikul pani südame põksuma suur tume kogu Pertelsoni kuuskede juures. Kahjuks jäi minu fototehnikast väheks, et sellise vahemaa pealt loom selgelt pildile … Hommikune jalutuskäik
Minu karuloo lõpp on “õnnelik”. Vähemasti ise ma nii arvan. Keegi, loodetavasti karupere, on sea puhtaks närinud ning jätnud viimase luud valendama ning naha mädanema.
Saingi õunapuud lõigatud. Kuigi alustasime tavapärasest varem (nii nagu soovitati) ning aega võttis see tegevus ka päris kaua, pole ma vist varem õunapuude lõikamist niimoodi nautinud. Väga mõnus tegevus, eriti kui ilm on ilus ja kevadiselt soe.
Lõikasin õunapuid kui kuulsin Kördi ja Altsauna vahel olevast metsatukast kõva seakisa. Uudishimu võttis võimust ja läksin vaatama. Juba minnes nägin risti üle heinamaa moonakaküla poole jooksvat looma. Alguses pidasin jooksjat karuks aga siis ikkagi seaks, mida kinnitas hiljem nähtud jäljerida. Tegin tiiru ümber metsatuka, millest osa kuulub ka mulle. Teisel pool seda avastasin äkki, … Karu
Käisin õhtul oma segaverelise krantsiga jalutamas. Mõtlesin “lasta oma koera joosta täpselt nii vabalt kui süda kutsub” ja “ristanduda metsas huntidega”, et ‘tulemuseks oleksid segaverelised huntkoerad, kes murravad koduloomi ega tunne kartust ka inimese suhtes’.1 Kui jõudsime kohani, kus ma veel hiljuti tee äärt pajust ja võsast puhastasin, märkasin savis tuttavaid jälgi. Tegemist peaks olema … Jäljed savis
