Loomad. Endla looduskaitseala külje all on põnev elada. Metsloomad luusivad maja ümber ringi ja üksikud julgemad satuvad õuegi. Aasta tagasi toimetasime Maarjaga maja põhjaküljel kui Kanamatsi poolt tuli emapõder vasikaga ja löntsis umbes 100 meetri kauguselt meist häirimatult pajuvõpsikusse. See oli suurim maja juures nähtud loom. Teinekord jälle tegime maja juures lõket, kui ärritunud sokk õhtuhämaruses mõnekümne meetri kaugusele hiilis ja oma koleda mökitusega meid hirmutada püüdis. Olime siis õemehega nagu ka tookord, kui Tambu ligidal meile kährik oleks peaaegu et otsa jooksnud. Seisime loomast allatuult ja nii ta meid ei märganudki, läks aga rahumeeles Nippi poole mullas tuhnides ja midagi veel rohu seest püüdes. Kõige sagedasemad külalised on siiski juba mainitud rebased ja kitsed. Kitsed lausa igapäevane nähtus, sest neile on Nippi ja Kördi talukohti ümbritsevad põllud heaks söödamaaks. Varahommikuti Kördile minnes võib neid ikka kusagil silmata, lähemal või kaugemal. Rebaserein oli viimati päris maja juures. See oli nüüd möödunud nädalavahetuse laupäeval. Ei tea mis asju ta seal ajas. Võib olla huvitas teda see jänesehiiglane, kes sama nädala reedel sauna juurest minema putkas? See on aga see osa loodusest, mida ma oma nägemismeele abil tajun. Mis toimub Nahkanuial siis kui meid seal kohal pole, võib ainult jägede ja varasema kogemuse põhjal aimata. Siiani on teadamata, kes vajutas sel talvel lömmi noort õunapuud kaitsva traatümbrise?
Viimane eredam näide meie kandis kihavast loomaelust jõudis minu kõrvu naabrimees Kalju vahendusel. Tema läks laupäeva õhtul oma maja juurest Tambu poole kui nägi metsa ääres tervet seakarja. Ikka koos põrsaste ja muuga. Talle olevat jäänud mulje, otsekui oleks tegemist sigade paradiisiga. Üks oli mööda metsaäärt kärsaga maapinda kündnud, et muld lendas. Sead temast välja ei teinud, nii ta siis vaataski neid. Sigade tegevuse jäljed on kõikjal meie maja ümbritseva metsa ääres. Lagedal ja päeval pole minul veel juhust siga kohata olnud. Aga küllap see aeg ka tuleb.
Linnud. Pühapäeval läksin Kalju sigadejutust ajendatuna Tambule hulkuma. Sigasid muidugi polnud, sest mina jõudsin sinna keskpäeval aga näha ja kuulda oli linde, kellest mõnda kuulsin/nägin sel kevadel esmakordselt. Näiteks väänkael! Tõstu käsi see, kes seda lindu on üldse juhtunud nägema! Mina olen temaga varasemalt kokku puutunud ainult ühel korral, nüüd Tambul oli teine kord. Esmakordselt sel kevadel kuulsin väikest-lehelindu. Tegemist ei ole kes teab mis haruldusega aga tõepoolest, minu jaoks oli tegemist meeldiva üllatusega. Ja äratundmisrõõmuga, sest selle väikese linnukese laulu saatel mööduvad suvise Eestimaa metsades pea kõik retked. Te ainult kuulake! Aga kohanud (kuulnud ja/või näinud) olen ma meie kandis kuldnokka, kiivitajat, rasvatihast, talvikest, ohakalindu, sookurgi (püsikunded), linavästrikku, musträstast, laulurästast, hallrästast, hallvarest, harakat, punarinda (Tambu), karmiinleevikest, leevikest, rääkimata nendest lindudest, keda ma veel laulu järgi välimusega kokku ei vii. Maja ümber olevate põldude kohal peab regulaarselt jahti mingi kull, kelle omal ajal määrasin soo-loorkulliks aga kahtlen, kas tegemist ei või olla hoopis välja-loorkulliga. Andke ornitoloogid mulle andeks nende kahe linnu segamini ajamine! Järgmine kord teen märkmed ja uurin täpselt järgi.
Kui ma sel nädalavahetusel Kördil puhkepausi pidasin, kuulsin korraga tugevat tiivavaihinat. Ma ei pööranud alguses sellele tähelepanu, sest kas nendest ülelendavatest lindudest siis puudus on. Aga seekord läks vihin tugevamaks ja äkki tuiskas minust mööda (ikka puulatvade kõrgusel) hallrästas, tema kannul väike röövlind. Ei tea mis selle rästa päästis, sest tiivuline kiskja muutis äkki suunda ja lendas ärritunud värvuliste saatel uut ohvrit otsima. Põnev!
Eksperiment. Kördi on peaaegu täies ulatuses ära puhastatud. Jäänud on veel üks tehtud tööd arvestades mikroskoopiline oksalasu, mis põletamist ootab. Sellega seoses tekkis mul tuline tahtmine seal niita. Et mul on ainult muruniiduk, proovisin sellega ja jõudsin kiirele järeldusele, et a) minust saab Ott Kiivikase tugev konkurent; b) minust ei saa Kiivikase konkurenti, sest mu süda ütleb ennem üles või c) tuleb mõelda ja pingutada, et osta endale murutraktor. Niitmise käigus tegin viis edasi-tagasi otsa pikkusega umbes 150 meetrit, kokku seega 750 meetrit. See tähendas umbes auto laiust kehvalt pügatud mururiba, mis vaatamata kõigele siiski ümbritsevast selgelt eristus. Seega andis see hiigelponnistus mulle teadmise, et krunt on suuremas osas siiski niidetav. Nende “pokude” näol, mis esmasel visuaalsel vaatlusel kipuvad olema niitmist segav faktor, on tegelikkuses tegemist butafooriaga. Muid füüsilisi takistusi ma ei täheldanud, kuigi üks väike kivinukk turritas maapinnast ohtlikult teravalt ja kõrgelt välja. Ma ei julge väita, et see leitu üks ja ainuke on! Eelmisel aastal läks mulle kalliks maksma niiduki terasse takerdunud massiivne põllutöömasina rauddetail, mille poolt tekitatud kahju väljendus kõveras võllis ja mitmesajakroonises väljaminekus. Ei tahaks rohkem sedasorti üllatusi!