Kolmepäevane jalgsimatk Endlasse – 2003

Rein andis hea idee panna Nahkanuia ajaveebi üks vana matkalugu. Võtsin selle sõpradega ette 2003 aasta suvel ja looga käib kaasas ka fotoseeria, mille leiad loo lõpust.

Tähelepanelik lugeja kindlasti märkab, et kohe loo alguses jõuavad matkajad Nahkanuia külla. Nimetamist leiab Nipi talu (nimi kaardilt) ja veel üks tundmatu talukoht, mis oli Altsauna. Toonane tee läks Karjamardi juurest kaarega üle heinamaa, Altsauna ja Sepa talu vahelt ja jõudis praegusele teetammile vahetult enne soonikut. Nipi oli meie matka ajal juba tühi ja kaevust tulev vesi juua ei kõlvanud. Ma ei saa jätta siiski mainimata, et täna kasutan ma sama puurkaevu ega saa vee kvaliteedi üle kuidagi kurta.

Aastaid hiljem seda lugu lugedes on mul hea meel tõdeda, et paljud neist vanadest talukohtadest on muutnud toona tekkinud huvi tõttu elavaks vanadpildid.net keskkonnas. Fotod Haava, Nava, Kaerassaare, Räägu, Kitse, Käpa, Lutsu, Ale taludest on kättesaadavad kõigile. Mõnest olen kirjutanud ka siin ajaveebis. Mulle oli see tore meenutus! Loodetavasti on teilegi! Ja Reinule aitäh hea sõnaga minu matkalugu mainimast.

Sissejuhatuseks

Selle kolm päeva kestnud matka peaeesmärgiks oli tutvuda Endla LKA äärealale jäävate vanade talukohtadega. Oma eelmisel matkal olin mõnda neist külastanud ja sealt ka see huvi. Kõrvaleesmärgina tasub kindlasti mainida kahe pliidi praktikas kasutamise kogemuse omandamist. Need olid Optimus Svea ja mingi MSR mudel.
Retke võtsime ette kolmekesi ja need kolm olid: Marko, Aivar ja Sven.

Esimene päev: Ervita – Rõhu – Haava – Nava. Läbitud ~8,7 km kruusa- ja metsateid.

Alustasime oma reisi Paide bussijaamast, kust 15:00 startis buss Ervitale, meie matka alguspunkti. Ervitale jõudsime orienteeruvalt kell neli ja kohe olime ka teel, aeglustades sammu vaid Ervita mõisa kohal, et pisut silmitseda selle ilusaid sambaid ja arutleda võimu üle, mis suurema osa vanadest mõisakompleksidest kas laguneda lasi või need ühiskondlikele huvidele allutades kontoriteks, lasteaedadeks, koolideks vms. ümber ehitas.

Kiirkõnnil läbisime Rõhu küla, kus tegime lühikese peatuse sealse ohvrikivi ja kivikalme juures. Nipi talu juures põikasime korraks mahajäetud elumaja hoovile ja üritasime leida üles kaevu, et ennast palava suvepäikese kuumusest pisut jahutada. Leidsime selle maja ümbritsevast sirelihekist kuid joomiseks ei läinudki. Nimelt tuli pumbates kaevust pruunikas vedelik, millest ei puudunud ka käegakatsutavamad lisandid. Kuna meie sellele fenomenile seletust leida ei osanud ega ka viitsinud, põrutasime edasi.

Esimese pausi tegime metsaservas pärast viimasest Rõhu1 talukohast möödumist. Olime läbinud 4 kilomeetrit ja juba varem tehtud otsuse kohaselt tahtsime hoida ennast värskena kõige huvitava jaoks, mis meie ette võis sattuda. Pausi ajal tuli metsast välja jalgratast lükkav noormees, kellelt juhust kasutades Haavale viiva raja kohta juhtnööre küsisime. Saime teada, et oleme õigel teel ning lisaks veel mõned udused juhtnöörid Haavale keerava jalgraja alguse kohta.

Nagu arvata võis, põrutasime õigest teeotsast mööda. Olime tähelepanelikult otsinud noormehe poolt mainitud rinnakõrgust notti, mis lõpuks osutus hoopis tavaliseks, tähelepandamatuks kännuks tee ääres. Õnneks oli meil kaart ja olles jõudnud sellel ära toodud kuivenduskraavini, saime aru, et olime liiga kaugele tulnud. Pisut otsimist ja sammude lugemist ning olimegi õiges kohas, metsarajal, mis meid Preedi jõeni2 juhatas. Seal tegime ka esimese pikema puhkepausi ning sõime.

Edasi viis tee meid läbi Kanamatsi raba lõunapoolse otsa. Saapad lirtsusid turbasamblas kuid minekut hõlbustas rada ise, mis oli sirgjooneline ja piisavalt lai, et sellelt mitte eksida. Kauneid vaateid seal just ei avanenud, mõlemal pool teed kasvavad kidurad rabamännid varjasid vaadet kaugemale kui paar meetrit.

Vanajõe äärde jõudes oli esimene asi jõest üleminekuvõimaluste kaalumine. Lootsime leida silda aga seda polnud. Kuna jõe vastaskallas oli ebamäärane ning randumiseks ebamugav, otsustasime liikuda sobivat forseerimiskohta otsides ülesvoolu, sinna kuhu jäi meie õhtune laagriplats Naval. Ilmselt kalameeste poolt sissetallutud rada mööda astudes jõudsime lõpuks kohta, kus Nava jõgi oma veed Endla järve poole viib ja Põltsamaa jõest eraldub. Selja taha olid jäänud ainult sonnid ja jõe ületamiseks sobimatud kohad.

Jõe otsustasime ületada kombineeritult, puksiirides ujudes parve, mille kohapeal valmistada kavatsesime. Selleks otsisime lähedusest kaks kobraste poolt langetatud kaske ja tassisime need jõe äärde. Olles tüved üksteise külge nööri ja McYveri teibiga kinnitanud, lükkasime oma algelise veesõiduki jõkke. Kui see seal veepinnale püsima jäi, arvasin olevat õige aja seda praktikas proovida. Tõmbasin oma seljakotile peale vihmakatte ja asetasin selle palkidele. Hüppasin vette ja improviseerides päramootorit üritasin ühe käega oma lasti tasakaalus hoides vastaskaldale jõuda. Kuigi ujuda ei olnud palju, vast 5 meetrit, oli tegemist tõsise katsumusega. Vahetult enne vastaskaldale jõudmist takerdusin vees olevasse põõsasse ning oleksin peaaegu kogu kupatuse ümber ajanud. Just siis said ka jõuvarud otsa ja jõevool hakkas mind allavoolu lükkama. Õnneks tuli mulle appi Sven, kellega koos missiooni edukalt lõpule viisime ja koti kuivalt kaldale tõstsime.

Minu pingutusi pealt vaadates valdas Aivarit teisel kaldal kahtlus operatsiooni sama edukas kordamises tema poolt. Ta otsustas meie parve veelgi täiustada ja lisada sellele veel ühe tüve parema tasakaalu huvides. Sellisel moel parendatud alus oli tõepoolest pisut stabiilsem ning nii temal kui Svenil õnnestus minu kogemustele tuginedes oma asjad sama edukalt üle jõe toimetada. Üllataval kombel ei olnud jõe vesi ujumiseks sugugi külm.

Seadsime ennast sisse sealsamas olevale laagriplatsile, kus hoolitsev käsi oli kõrgema rohu maha niitnud ja isegi pisut süütevedelikku jätnud. Tegime süüa, varusime ööseks lõkkepuid ja kobisime üsna pea magama, sest oli juba hilja. Seal avastas Aivar oma kellarihma alt ka selle retke esimese puugi, kes oli ennast juba jõudnud sisse imeda.

Teine päev: Nava – Endla raba – Sinijärv – Räägumetsa – Kitse – Käpa – Kirikumäe – Purskav allikas – Lutsu. Läbitud ~15 km kruusa-, raba- ja metsateid.

Üheks meie peamiseks sihtpunktiks sellel korral oli algusest peale olnud Nava küngas. Raamatus “Endla järv” kirjutab H.Joonuks, et “sada aastat tagasi läks Nava kaudu üle Endla järve … suur Tartu – Tallinna talvetee. Kõrtsi, talli, sepikoja jt. hoonete jälgi võib praegugi leida põliste paplite läheduses.” Mõelda vaid, täna igast küljest soode, rabade ja jõgedega välismaailmast äralõigatud saareke oli kunagi tähtis peatuskoht kõigile, kes talvel Eestimaa kahe suurima linna vahel reisisid. Veel mõni aastakümme tagasi võis see koht olla loodusesõprade poolt hinnas kuid täna eksib inimese jalg sinna harva. Meile jääb Nava küngast meenutama ilus päikeseline päev, rinnuni ulatuv rohi, linnulaul ja mõned fotod.

Seisime probleemi ees. Kaardil oli selgelt tähistatud Nava lagendiku nurgast algav rada üle Endla raba kuid leida seda kerge ei olnudki. Alles pärast paarisaja meetri metsaserva läbikammimist õnnestus meil teeots üles leida. Ja ehk ei olnudki viga kaardis ega rajas vaid meis endis. Kaardi lugemine on omaette kunst nagu ka sellel olevate vahemaade hindamine tegelikkuses. Just viimase vastu mina sageli eksima kipungi, usaldades pigem enese suunataju kui kaardi andmeid. Sarnasele järeldusele jõudsin ma lõpuks ka õigel teeotsal seistes, ise üleni higine ja rabamändide koorepuruga kaetud.

Arvasin toona ekslikult, et Endla raba jäi reservaadi territooriumile ja et meie viibimine seal oli ebaseaduslik. Alles hiljem kaarti kontrollides avastasin, et me polnudki seadust rikkunud, sest aastaringne liikumispiirang kehtib hoopis Endla rabaga piirneval Linnusaare rabal. Sellest hoolimata püüdsime liikuda võimalikult vaikselt ning jätta endast nii vähe jälgi kui vähegi saime. Käisime ka Jämetsarve järve ääres ja nagu “turistidele” kohane, jäädvustasime selle kauni koha filmilindile.

Endla raba ei ole laukaraba. Üldse leidub neid seal üksikuid ja needki suhteliselt väiksed. Küll on tegemist võimsa hälverabaga, kus hälves hälbes kinni on. Väheste rabamändide ja heleroheliste laugaste kombinatsioon on silmale väga ilus vaadata ning samas hoiab õõtsuv jalgealune meeled pidevalt reageerimisvalmis. Tuli meelde ütlus filmist “Laanetaguse suvi”: “Rabas peab olema kerge nagu tantsija.” Seda me ka olla üritasime.

Sinijärve äärde jõudsime lõunaks (kell 12). Alates kella 10-st kui Navalt alustasime, olime läbinud küll suhteliselt lühikese vahemaa, kuid hommikupoole meid telgis kimbutanud külma tõttu lühikeseks jäänud puhkus nõudis oma osa ja lisaks tahtsime süüa. Neile kes esimest korda Endla raba ületades soovivad otse Sinijärve laagriplatsile jõuda soovitan ma olla tähelepanelik, jälgida kaarti ja hoida kõrvad lahti veevulina suhetes, mis üsna selgelt Räägu kanali algusest rabarajale ära kostab, andes nii märku millal sellelt ära keerata. Viimased meetrid tuleb küll minna läbi metsa ja paksu pehme rabataimestiku kuid kohalejõudmisrõõm varjutab kõik kannatused. Võimalus on matkata ka otse Kaerasaarele, kus meil seekord käimata jäi kuid kus kunagi sagedasti ööbiti ja laagris oldi.

Lõunapaus venis päris pikaks ja lõppes lühikese uinakuga. Kuigi Aivaril õnnestus keedetud tatrapudrust pool maha kallata, jätkus järelejäänust meile kõigile ja oleks vist ülegi jäänud. Käisime kõik ka korra vees, et endalt hommikupoole mustus ja hingi maha pesta. Olin ennist üle jõe tulles libastunud ja oma saapad vette pillanud, mistõttu kaduma läks üks sokkidest. Nüüd olid jalad uuesti plaasterdatud ja kuivadesse sokkidesse kängitsetud. Lõkketule kuumuses kuivasid ka saapad.

Räägu kanali kallast pidi liikudes jõudsime kanalit ületava sillani umbes pool kilomeetrit enne kohta, kus pidime paremale, metsa keerama, jõudmaks Räägumetsa talukohale. Manööver õnnestus täielikult ja peagi oli Räägumetsa koos oma hoonejäänustega kaugel seljataga ja meie sügaval metsas suunaga Kitsele. Siin puhkasime ja kogusime jõudu Käpale minekuks. Mets on ju salakaval, sest isegi hoolimata päris hästi nähtavast rajast takerdusime oma raskete kottidega pidevalt millegi taha.

Käpal võtsime jällegi aega, et puhata ja uurida talusse jäetud esemeid. Kahju oli vaadata kõiki neid asju, mis kunagi sinna mädanema on jäetud. Kasutuskõlbmatud muutunud suured kirstud, mesitarud ja voodid elumajas oleks võinud kõik oma koha leida ajalugu hindavate inimeste juures. Nüüd võis mitmeid neist esemeist vaid aimata sisselangenud katuse ja muu prügi alt. Huvitav oleks teada nende asjade ja ka talude lugu.

Järgmiseks meie pikemaks peatuspaigaks oli traditsiooniline Kirkumäe laagriplats. Jõudsime sinna läbi Araksaare. Sellist nime kandev lagendik ja selle keskel olev väike puude grupp koos mahajäetud talukohtadele iseloomuliku taimestikuga reedab kunagise asustuse olemasolu. Jõe ületamine oli seekord lihtsam, sest keegi oli purde seekordse ja minu eelmise matka vahele jääva kahe nädala jooksul sedavõrd korda teinud, et kuiva jalaga üleminek võimalikuks osutus. Kui Aivar ja Sven seda võimalust agaralt kasutasid, tegin mina ikka asju pisut teisiti ja arvates, et sellise kotiga on kolme õõtsuvat latti pidi jõe ületamine keerukas, läksin läbi jõe nagu eelmiselgi korral, kott pea kohal.

Kirikumäel käisime “ujumas” ehk siis pesemas ja kohtusime ka Käpa talu praeguse omanikuga, kes meile teatas, et Käpale ja sealt “suurele maale” pääseb kuiva jalaga ka tugevamat silda pidi3, milleni juhatab meid Kirikumäe laagriplatsist mõnesaja meetri kauguselt algav metsasiht. Tema olla sealtkaudu mõni aasta tagasi traktoriga kuni Sinijärveni välja sõitnud.

Õhtusööki sõime purskava allika juures. Kuna oli laupäev, võtsime iga poole tunni tagant vastu uue autotäie külalisi, kes kohalikku ilmaimet uudistama olid sõitnud. Nüüd oli meil midagi toidu kõrvale vaadata ja ka külalised said lisaks loodusimele emotsiooni napakatest, kes tavasurelikest erinedes aega seljakotiga matkates surnuks lõid. Hariv oli see meile, loodame et ka neile.

Olime plaaninud telkida Jõeküla tee äärde jääval laagriplatsil Vilbaste allikate läheduses. Kuid sinna jõudes selgus, et see koht on juba hõivatud ja et kaks laagriplatsil olevat autot loodushääli summutava popmuusikaga ei tõota meile head. Seetõttu seadsime pärast lühikest arupidamist sammud jälle tagasi Kirikumäe poole, et otsida enne kui hilja üles meie järgmiseks päevaks plaanitud esimene vahepeatus, kunagine talukoht sügaval metsas.

Meie kaardil puudub sellel lagendikul nimi. Et see kunagi ikka nime kandis, oli näha seal paiknevatest hoonejäänustest. Kuid nagu nähtus peaaegu olematutest varemetest, võis viimane elanik sealt lahkuda juba aastakümneid tagasi. Meie andsime sellele inimvaenulikule kohale nimeks Sääse, seda eelkõige sadade meid verest tühjaks imeda püüdnud sääskede tõttu. Hiljem Endla LKA kaart uurides leidsin sealtsamast Lutsu nime kandva kõrgema koha. Meie mõttekäik oli liikunud õiget rada. Lisaks ostus tõsiseks defitsiidiks 2×2 meetri suurune tasane maalapike telgi püstitamiseks. Magama kobisime siiski juba kella kümne paiku, peamiselt selleks, et pääseda pisikestest vereimejatest. Aivar jäi veel hetkeks ringi uitama ja leidis kõrgete kuuskeda vahelt üles kunagise kaevukoha kus isegi vesi sees oli. Proovima me seda seekord ei hakanud. Seal leidsin mina oma jalalt ronimas puugi kes õnneks ei olnud veel paha tegema hakata jõudnud. Aga sääski oli seal tõesti palju, sest hommikul ärgates oli kogu telgilagi neid paksult täis.

Tee Lutsule viib piki metsasihti, mis algab Kirikumäele viivalt teelt. Siht on omakorda piiriks Kirikumäe sihtkaitsevööndile, kus liikumine on keelatud 01.07.-29.02.

Kolmas päev: Lutsu – Liivakünka – Ale – Orava – Norra – Oostriku laagriplats. Läbitud ~5 km metsateid.

Olime kolmanda päeva planeerinud lühikese, sest tahtsime kõik pärastlõunal koju jõuda. Konarliku küljealuse ja sääsepirina poolt ülesaetuna olime teel juba kell üheksa. Jätsime isegi hommikusöögi söömata, sest kartsime, et võime ise näljaste putukate ohvriks langeda. Lisaks polnud meil ka piisavalt vett.

Esimene teelõik oli kohutav. Me ei suutnud üles leida metsarada ning ekslesime seetõttu päris pikalt padrikus, millest ma isegi und ei oskaks näha. Korra lendasin oma kotiga ninali ja kartsin, et ei saagi enam püsti kui see mulle kuklale surudes näo üleni kõdu sisse vajutas. Lõpuks juhatas kompass meid siiski õigesse kohta ning sealtpeale edasi kõndisime lõpuni korralikel metsateedel.

Kõik kolm talukohta millest möödusime – Liivakünka, Ale, Orava – olid omamoodi huvitavad ja köitsid meie meeli. Arutasime oma teekonnal pikalt nende kangete perede elu-olu üle neis suhteliselt üksildastes paikades. Liivakünkal olid veel püsti mitu hoonet ja puhtalt ajaloohuvist tegime neis väikese tiiru. Avanev pilt oli kurb nagu Käpalgi. Hooned lagunenud või lagunemas ning suur hulk esiisade vaeva lihtsalt pehkimas. Ilmselt oli enne meid seal käinud varandusotsijad, kellest jäid maha selged autojäljed ja lahtimurtud rehealuse uks. Vähemalt nii tõlgendasin mina viimaseid jälgi inimeste sealolekut.

Kusagilt sealtkandist leidsime tee äärest ka vana vene päritolu teehöövli4. See raske kobakas oli lagendikuserva veetud ja roostetas nüüd seal. Kahju sellestki.

Ale väljadelt leidsin oma pükstelt kolmanda puugi, kellel kahjuks enne hukkamistseremooniat maha kukkuda õnnestus. Orava talukoha juures avastasime enese rõõmuks metsaraja, mis meid otse Jõeküla teele juhatas. Kaardil seda polnud aga see ei takistanud meil leiu üle rõõmu tundmast. Oostriku jõe juures oleval laagriplatsil olime umbes kell üksteist. Jäi veel viimast korda selle matka jooksul süüa ja oodata ära meile järgitulev transport. Meie matk lõppes kell veerand kaks kui pärast peatust Norra mõisa juures suuna Paide peale võtsime.

Kokkuvõtteks
Puukidega tuleb olla ettevaatlik. Kokku leidsime enda ja oma asjade pealt 6 puuki, mida on minuarust päris palju. Õnneks olid ainult kaks neist suutnud ennast õrnalt kinni imeda ega osutu seega loodetavalt eluohtlikuks. Metsas käies kontrollige ennast ja oma varustust pidevalt. Kandke mütsi, pikki pükse ja pikade varrukatega särki. Tõrjevahendid aitavad ka pisut. Kui vähegi võimalik vaktsineerige.

***
Matka fotoseeria panin üles hiljuti postitusega “Matk aastal 2003“.

Samal teemal vaata postitust “Matk unustatud metsataludesse“, mille ma võtsin aastaid hiljem kuid samal marsruudil ette hea kaaslase Kairoga.

1. Ilmselt lähtun ma siin kaardist, mille järgi laiutas Rõhu küla ka Nahkanuia kohal. [↩]
2. Jõudsime Haava lagendikule. [↩]
3. Seda silda enam pole ja traktoriga vaba liikumist takistab kõikjal pealekasvav mets. [↩]
4. Vaata sellest teehöövlist postitust “Teehöövel“. [↩]