Esmakordselt kuulsin sel kevadel Nahkanuial lõokesi 25. märtsil. See oli see päev kui Koeru kultuurimajas toimus rahvakoosolek Koeru keskkooli püsimajäämise teemal. Astusin uksest välja, päike paistis ja maja taga põllul oli kuulda lõokese laulu. See jäi hästi meelde. Võib olla samal päeval, võib olla paar päeva hiljem nägin ja kuulsin ka kiivitajaid.
Lisaks lõokestele ja kiivitajatele rändavad aeg-ajalt üle Nahkanuia suuremad linnuparved. Mitte väga tihti aga teinekord võib neid siiski näha lendamas Endla poole. Nagu näiteks 27. märtsil kui klõpsisin need kaks fotot.
Vahepeal olin ma väga huvitatud linnuvaatlusest aga viimasel ajal on see kuidagi unarusse vajunud. Lisaks kaotasin ära ka ühe oma linnuvaatluseks mõeldud binoklitest. See peab lebama kusagil Nahkanuia lagendikel või võsastikus, seal kuhu ta on kas minu poolt unustatud või kukkunud. Ka selliseid asju juhtub. Võib olla juhtub sel kevadel midagi sellist, mis minu ornitoloogiahuvi taas ellu äratab – kuldnokkasid pole näiteks veel näha olnud.