Esmaspäeval Tallinnas, teisipäeval Riias, kolmapäeval Narvas. Töösõidud, kui need satuvad niimoodi tihedalt kokku, võivad olla tõsiselt kurnavad. Siis ongi hea kui vahelduseks saab tarbida kohalikku ajalugu, looduskeskonda või kultuuri. Näiteks eile Narvas õnnestus mul lõpuks ometi ära käia Narva linnuses.
Kui ma ei eksi, maksis pilet 2€ inimese kohta ja giid 14€. Giiditöö oli arvestades ajalist piirangut (ca 1.5 h) ning giidi rahvust (eesti keelt kõnelev venelanna) väga hea. Kindlus ise aga jättis kahetise mulje. On muidugi muljetavaldav, et see on maailmasõja järgsetest rusudest üles ehitatud. Mina oleksin oodanud ajastutruumat interjööri. Raske on sisse elada Liivi sõja või Põhjasõja sündmustesse, kui seda toetab vaid hoone väliskuju ning toonane olustik tuleb ise endale ette kujutada. Olen kuulanud Vikerraadiost saatesarja “Eesti lugu” ja tean sealsete esinejate vahendusel, et paljude ajastute kohta meil sisuliselt elu-olu puudutav info puudub ning see tugineb liiga sageli kellegi ettekujutusel. Aga siiski seisaksin ma pigem tühjas ja võimalikult audentses dormitooriumis kui sellest ümberkujundatud kontserdisaalis.
Ma ei ole veel jõudnud ära käia Paide linnusetornis, seda valdavalt kõigi intriigide pärast selle ümber ja minu arvates arutult suure ning mõttetu investeeringu pärast selle ümberehitamisel “turismimagnetiks”. Mina oleksin eelistanud Paide linnuse teiste kaitseehitiste (bastionite) sügavamat uurimist, avastuste konserveerimist ning eksponeerimist. Täna hommikul aga avaldas pisitütar Narva Hermanni torni nähes soovi ka sellises ära käia ja ma mõtlesin, et Paide on selleks sobiv koht.
Narva linnuse tornist avaneb suurepärane vaade Narva linnale ja ümbruskonnale. Allolev foto Jaanilinna kindlusele on siiski tehtud Narva jõe kõrgelt kaldalt.
