Kasutan võimalust, et toksida arvutisse see hommikune postitus. Võimalus ise seisneb selles, et Mati läks kooli ning Maarja-Tilde sealt otse Paidesse. Ja kuna võimalustega ei kipu alati kaasas käima vahendid nende teostamiseks, hoiatan ette, et mingit sügavat sisu käesoleval postitusel pole ega saa olema. Lihtsalt mõned viimaste päevade pidepunktid.
Kõigepealt olgu mainitud, et Mats on nüüd samuti operatsiooni abil muudetud suguvõimetuks. Kas see ka tema hulkumist vähendab, näitab peatselt aeg. Täna on ta juba tervem ja praegu pikutab ta mõnusalt küdeva pliidi ees, kus on tema lemmikkoht, aga operatsioonilt tulles oli ta omadega nii läbi, et pissis magamise ajal oma korvi. See on üldse esimene kord Matsi ja Tuti loos kui üks neist tuppa häda teeb, jättes arvestamata Tuti haiguse ja sellega seotud oksendamise/pasandamise. Õnneks andis vänge hais õnnetusest kohe märku ja perenaine sai koha õigeaegselt puhtaks.
Me kumbki Maarjaga ei armasta toas mingeid lõhnu, veel vähem suuri ja väikesi kahjureid. Seepärast võetakse igat säärast olukorda väga tõsiselt. Näiteks pole meie majapidamises kirpe, mis aga ei tähenda, et neid saada ei võiks. Kui ma hiljuti võtsin auto peale paar kohalikku hääletajat, oli tulemuseks kirp voodis ja ärasöödud kohad ihul. See paneb tõsiselt mõtlema altruistliku tegevuse mõtekuses, sest puitmajas on täissöönud putukatel loendamatuid kohti varjumiseks ja sigimiseks, mis on aga meile vastuvõetamatu. Nii ongi sageli kaalukausil inimlik soov hädasolijat aidata ja selle teo majanduslikud tagajärjed nagu auto puhastamine, putukatõrje majapidamises. Kusjuures võitjaks kipub jääma viimane. Kuigi mina pole veel selle otsuseni jõudnud, on inimestel lahendused sageli olemas. Nagu ütles üks minu hea tuttav, ei võta tema ühtki kohalikku hääletajat peale kuna nemad tema autot ju ei pese. Ja omamoodi ma nõustun temaga.
Kahjuritest rääkides tuleb kohe ka meelde surnud hiir täna hommikul ukse taga. Maarja sõnul kindlasti mitte esimene sel kevadel. Mats on ilmselgelt hiirekuningas ning valitseb oma alamaid karmi käega. Kes pihku satub, see oma elu jätab ning meile vaatamiseks trepile veetakse. Miks kassid nii teevad? Miks nad ei peida oma püütud hiiri ära vaid jätavad need niimoodi eksponeeritult vedelema. Mäletan üht hiireaastat Vahukülas, kus kasside püütud hiiri olid kõik kohad täis. Neid vedeles põõsaste all, trepil, kõikjal. Ka Jõudsi kassid toimisid samuti nagu Mats ja tõid suurema osa oma saagist trepile. Kas selles väljendub mingi soov peremehele/naisele meeldida? Ennast “tõestada”?
Eile hommikul nägin väljas toimetamas ka kuldnokkasid. Millegipärast sehkendasid nad tihastele mõeldud OSB plaadist uue pesakasti all, mitte ei läinud neile mõeldud vanadesse pesakastidesse. See viis mind taaskord mõttele, et midagi on kuldnokkade eelistustes muutunud. kas neid segavad kassid või on vanade pesakastidega midagi viltu. Ühe vanadest pesakastidest võtsin ma lahti kuid leidsin selle seest kuiva ja korras olevat. Tagasein oli küll pisut hallitanud aga seda ülalpool ja minu silmale mitte häirivalt. Kas nii või teisiti, õhtul oli maja juures vaikus. Mitte ühtki kuldnokka.
Otsustasin ehitada veel 2-3 pesakasti kuldnokkadele aga õhtul ei tulnud sellest midagi välja, sest olukord kohustas mind asuma sibirolli. Fekaalipaak oli taaskord täis ja mul läks taas jupp aega, et reoveepump tööle saada. Seekord oli probleemiks vooliku ummistanud imepeen s…, mis ei lasknud vedelamal ollusel vabalt joosta. Suutsin kuidagi siiski olukorra lahendada ja reoveetase paagis alanes taas.
Ajal mil pump töötas, vaatasin üle maja põhjaküljel oleval platsil kasvavad puud ja põõsad. Eelmisel aastal Väätsalt saadud väikesed pärnad on kõik kenasti juurdunud ja talve jooksul sirgunud. Pungad on küljes ka kõigil kaskedel, sarapuudel ja pihlakatel. Mõned männid ja kõik kuused on samuti pealtnäha elujõulised. Välja on läinud Kördilt toodud tamm, mille ümberistutamisel sai tehtud paar tõsisemat viga, ja lahtine on ühe teeäärse allee pärna saatus. Too pärn sai kahjustada ülemöödunud talvel kui tee kõrvale lükatud lumi selle keskelt pooleks vajutas. Ravisime Maarjaga küll puud aga nüüd on tulemus näha, ülemine osa tüvest on kuivanud, alumine aga ajab võrseid ja tundub elujõuline. Kuna meil siin kehtib reeglina Ameerika sõjafilmidest tuttav põhimõte, et “omasid maha ei jäeta”, püüame selle puu üles putitada.
Täna on reede ja seega viimane tööpäev käesoleval nädalal. Ootan kannatamatult nädalavahetuse saabumist, et siis vabastada võrkudest õunapuud, lõigata ära vanade puude vesivõsud, puhastada Vardja tee äärt ning luua korda Kördi vanade puude võrades. Kuidas kõik tegelikult välja kukub selgub tagantjärele, sest vähemasti tänane ilm välja ei meelita. Tahaks uskuda, et homme on olukord ilmarindel maainimesele soodsam. Side lõpp.