Vihmasele ja pilves hommikupoolikule järgnes imeilus päikesepaisteline ja soe pärastlõuna. Toimetasin terve päeva välja, suurema osa ajast lõpetades teeääre korrastamist. Homseks jäi veel pisut aga siis ilmselt tõmban joone alla, linnud tahavad pesitseda ja ega ma ise ka rohkem selle peale aega ole valmis kulutama.
Vahepeal käisime perega metsas paari istikut ja sinililli toomas. Muu seas avastasime Sepa talu varemete juurest vana kaevukoha ja ma jätsin selle endale tuleviku tarbeks meelde. Kuna needsamad, praegu veel väikesed, punased lilled kasvavad suvel suureks ning katavad maapinna silma eest täielikult, oleks kena mitte sinna sisse astuda. Maarja leidis ka ühe nartsissipõõsa, mis juhust kasutades sai kohe kaasa võetud.
Lisaks kaevule kaevas perepoeg prügihunnikust välja ka roostes saelehe ja arvas hea mõtte olevat see tuua koju ning panna kiviaiale. Meil ei jäänud üle muud kui seda heaks kiita.
Koju jõudes istutasime kohe saadud (saare)istikud maha. Saar on puu, mida puukoolid millegipärast ei “tooda” ning meie küsimise peale on seda nimetatud rämpspuuks või millekski sarnaseks. Nii tulebki neid ise metsast koukida, sest Nahkanuia märga pinnasesse sobivad need puud imehästi.
Kui märg pinnas on, seda nägime ka ise ja hoopis uue nurga alt. Kui maja põhjaküljel olevasse muruplatsi labidaga väikese augu lõin, sillerdas selle põhjas vesi ja labida võis ilma mingi vastupanuta lükata päris sügavale. Tekkis selline tunne nagu oleks murukamara all põhjatu laugas. Väga sürrealistlik tunne. Eks see selgitab ka seda, miks imbsüsteemist vesi juba teist päeva settepaaki jookseb (peaks olema vastupidi). Reoveepump aitab aga peab kogu aeg järel olema, muidu lähevad torud umbe.
Kui pärastlõunal ilm ilusaks läks, toimetasin taas teeäärega. Seekord otsustasin küttepuud laduda riitadesse ja jätta kuivemaid aegu ootama. Lõpetasin alles pisut peale kaheksat ja ka siis oli kahju ära tulla. Aga homme on ka päev ja ilmateate järgi kuni lõunani vihmata. Ehk kannatab midagi väljas teha.
