Türi Lillelaadal käik on olnud meie perele üks kevade tähtsündmusi. Ma mäletan seda üritust juba varajasest lapseeast kui märksõnadeks olid margid, veega töötavad linnuviled ja mesi. Ühel aastal koukisin nende hüvede soetamiseks lillelaadal peaaegu tühjaks oma sampusepudelisse korjatud kümnekopikalised ja teisel aastal suutsin raha ära kulutada esimese margimüüja juures, laadale jõudmata. Tegelikult on lillelaat minu jaoks olnud üks kindel saabunud kevade tähis.
Lillelaadal käimise tradistsiooni oleme hoidnud ka Nahkanuial. Isegi siis kui see on aasta-aastalt muutunud üha sisutumaks ja formaalsemaks, traditsiooniks traditsiooni pärast, mis kellelegi midagi ei paku. Lastel on seal igav, sest kadunud on laada ning seal pakutavate kaupade uudsus. Mäletate, kuidas laadapäeval oli Paide ja Türi täis paberist kauboikübaratega lapsi ja kõikjal külas vulisevat “linnulaulu”. Täna ei suuda Türgi odavkaupade pakkuda midagi samaväärset ei lastele ega vanematele, samas on nende osakaal kauplejatest märkimisväärne.
Meile kui täiskasvanutele võiks lillelaat olla üks olemise koht, koht kus jalutada, uurida pakutavat kaupa, vaadata kauplemist ja kauplejaid, nautida laadamelu ning puhata vahepeal jalga mõnes hubases vabaõhukohvikus. Kohvikuid ei ole aga sellest fantaasiast enam häirib nii mind kui Maarjat lisaks aasta aastalt känguvale kaubavalikule (pean silmas kõike peale taimede) piletiraha küsimine. Mitte et see oleks ülejõukäiv, pigem seepärast, et see tundub ahne ja ebaloogiline. Mis juhtuks kui piletiraha hakkaks küsima kaubanduskeskused, mis tegelikult töötavad ju samadel alustel? Vaevalt, et nende populaarsus tõuseks. Laadal võib seda aga teha ja niikaua kui seal käib rahvast murdu, ei hakka keegi seda muutma.
Sel aastal tundsime kindlalt, et meil ei ole Türil midagi teha. Kõike seda, mida pakutakse lillelaadal, saab ka mujalt, väiksema trügimisega ja sama kvaliteetselt. Ei kujuta ennast ette vedamas maja juures vajaminevaid istikuid ja muid taimi kilomeetri kaugusel asuvasse sõiduautosse, kui seda saab teha mõnes soliidsemas keskkonnas, muheda vanamemme juures või minupärast kasvõi metsa all.
Türi Lillelaat on ennast minu jaoks ammendanud ja mul on lausa hea meel, et see mõneti kulukas traditsioon on päevakorrast maas ja allesjäänud raha saame kulutada millelegi, millel on meie jaoks suurem väärtus, näiteks ratastega Väinjärvele sõidule või koduümbruse korrastamisele.