Võtsin nädala puhkust, sest tundsin, et vajan seda. Lisaks vajasid mind ka mitmed kodutööd, mille jaoks palgatöö kõrvalt lihtsalt piisavalt aega ei jagunud. Kunagi ehk kirjutan sellest pikemalt aga tundub paradoksaalne, et nende “kodutöödega” hakkasaamiseks tuleb kasutada kallihinnalist puhkust, mis peaks olema vaheldus igasugusest rutiinist. Aga see selleks, mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Tänane päev oli Nahkanuial päikesepaisteline, soe ja täis linnulaulu, just midagi sellist, mida vajasime, et teha haljastustöid, panna maha kartul, niita, hüpata ja teha üks rattasõit Väinjärvele. Sellest kõigest pikema pildireportaazi abil. Kui lugeda ei viitsi, kliki esimesel pildil ja sirvi edasi-tagasi näiteks nooleklahvidega.
Üleeile õnnestus meil saada suur koorem korralikku musta mulda. Lasin suurema osa sellest maha kallata maja ette ning veetsin suure osa reedest ja tänasest hommikust seda laiali kandes. Tehtu tulemusel sai enamus tasandamist või katmist vajavaid muruplatse rammuse ja sileda pealiskihi. Kõige enam loodame sellest kompostmullast abi maja ees, mis on suure osa ajast varjus ning kus isegi muru ei taha kasvada.
Pärast mulla laialikandmist, laialiriisumist, silumist ja muruseemne külvamist panin lastele üles batuudi, mille tegemist olin eile lubanud. Tahaksin kangesti loota sellest rõõmu ja tegevust enam kui üheks päevaks aga eks aeg näitab. Täna igatahes oli meie kolmandat suve kestev ja ühest otsast juba narmendama kippuv batuudil raske päev.
Seejärel asusime kartuleid maha panema. Ants käis ja ajas paar päeva tagasi vaod sisse, nii et meil polnud vaja muud kui kartul maha panna ja teda ootama jääda. Seemne saime kahest erinevast kohast ja kokku sai maha kolme erinevat sorti. Lõpuks jäi seemet pisut ülegi nii et Mattis ja Matilde proovisid kartulipüssi. Teiste seas oli usinalt ametis ka Matilde. See, kuidas ja kuhu tema käest seemnekartul sattus oli küll omaette ooper, millest pildile jäi siiski vaid osake.
Õhtul võtsime ette veel ühe väiksema rattamatka Väinjärvele. Ujumisriided olid küll igaks juhuks kaasas aga vetteminejaid polnud kellesti. Istusime niisama paadisillal ja pärastpoole kiikusime. Ja oligi päev läbi. Kui nüüd ilma peaks, võiks samamoodi olla veel viis päeva aga ma kardan, et nii hästi mul ei lähe. Seepärast peabki hetkest viimast võtma.
