Mõned päevad tagasi tegi järjekordne roolijoodik avarii Väinjärve teel, sõitis maha Santovi küla liiklusmärgi ja jõudis otsaga kergliiklusteele välja. Õnnetusest kirjutas Järva Teataja ja jagamise kommentaaridega leidsin ka ühelt oma Facebooki sõbra lehelt. Kommentaare lugedes torkab silma, et (õigustatud) viha on suunatud autojuhi vastu, kes oma mõtlematu teoga ohustas küllaltki tiheda liiklusega teel tegelikult päris suurt hulka inimesi. Tõenäosus autoga kukerpallitades mõni möödakäija või laps tappa, polnud väike. Olen nõus, et see “mittekohalik sitapea” (tabav iseloomustus JT kommentaariumist), peaks saama maksimaalse karistuse kuidas iganes see välja ei näe kuid näen selles olukorras veel midagi, millest väga ei räägita.
Oma varasemates postitustes olen korduvalt tähelepanu juhtinud Väinjärve rannas lokkavale sigatsemisele ja alkoholi tarbimisele (vaata postitusi Väinjärve rand – kellele?, Kas ma olen ainuke, kes selliseid asju märkab?). Teadaolevalt sai ka see avarii alguse just seal toimunud joomingust. Millal jõuavad Koeru vallavalitsus ja kohalik konstaabel arusaamisele, et meie ainus suvine ujumisrand, aga ka koht jalutamiseks või olemiseks ka muul ajal, peab saama parema maine ning suurema turvalisuse läbi regulaarse kontrolli ja kui vaja, kohaste karistuste avaliku korra rikkujatele. Olen Koeru asjadega püüdnud ennast kursis hoida juba mitu aastat ja ma pole kordagi kuulnud, et Väinjärve rannas, aga ka mujal, oleks keegi kunagi saanud trahvi või kasvõi hoiatuse. Samas on alkoholi tarbimine, ropendamine ja ka häiriv ning vali tümps rannalal ikka väga sagedased.
Hiljuti sain isikliku kogemuse kaudu teada, et Eesti politsei prioriteet on kiiruseületajad! Ja kuigi kõik rikkumised on rikkumised, on ka seal prioriteedid olemas ning kõigis küsimustes, näiteks väljakutse rannas avalikult ja valjuhäälselt ropendavate noorte korralekutsumiseks, ei pruugi kodanik saada politsei tuge, sest too tegeleb parajasti riikliku prioriteediga ja passib põõsa taga kiiruseületajaid. Olgu, ma ei pruugi sellega küll nõustuda aga las ta riigi tasandil nii olla. Samas võiks kohalikul tasandil olla “omad prioriteedid” ning nende hulka peaks kindlasti piirduma perekeskses Väinjärve rannas avaliku korra ja turvalisuse tagamine. See ei ole midagi nii kõrvaline asi, sest olles ise lastega ranna püsikunde, arvan end teadvat, mis seal toimub.
Kõik asjad saavad kusagilt alguse ja ma usun, et Väinjärv on paljude tuleviku joomapidude, -tülide ja -avariide sünnipaik. Nii nagu oli aja küsimus, millal tehakse järve äärest saadud alkoholiuimas esimene avarii (kuigi see avarii polnud kindlasti esimene), on aja küsimus seegi, millal keegi seal peksa saab või lausa maha lüüakse. “Elu” hammasrataste vahele võib jääda suvaline pereisa, mõni noor keskmisest suurema õiglustundega uljaspea või kes iganes, ka keegi selle ajaveebi lugejatest.
Seepärast küsin, mida on vald teinud selleks, et Väinjärve rannas oleks tagatud kord, et seal ei toimuks alkoholi laustarbimist ega erapidusid? Kindlasti ei aita sellele kaasa alkoholi “kontrollitud” müük Väinjärve lavkas, mis iseenesest on väga vajalik rannaala elustav ettevõtmine. Kui, siis peaks lavka pidajatel lasuma ka mingi vastutus korra tagamisel kasvõi politsei informeerimise läbi alkoholi liigtarbijatest. Millise tähtsusega on Väinjärve rand kohaliku politsei jaoks? Väärt väljasõitmist või siis tulenevalt töö mahust avaliku korra rikkumiste tõestamisel (kiiruseületajatega on selles mõttes kindlasti lihtsam), ilmselgelt vihiku lõpus ja piimaga kirjutatud?
Usutavasti on minu teemapüstitus paljudele võõras ning teoorias lahendatav ühe telefonikõnega politsei hädaabinumbril. Tegelikkus räägib aga teist keelt, olgu selle meeldetuletuseks pealkirjas mainitud hiljutine avarii. Esiteks pole teatajaid, teiseks kahtlen, kas on tulijaid. Mure jõuab kohale ikka läbi isikliku kogemuse aga kipub sealjuures sageli jääma pigem adrenaliinihõnguliseks pommuudiseks, mida oma sõpradega jagada ning millega teatavat elevust tekitada. Et elu on äärmiselt habras ja et laste naer ning eluterve keskkond on olulised, teadvustame sageli endale liiga hilja. Siis kui enam ei aita ka süüdlase karistamine.
1 kommentaar
Sattudes mõnel korral aastas oma eakaaslastega “pidutsema” (niimoodi nimetatakse siis suurte koguste alkoholi tarbimist), pean ma tahest tahtmata nägema, et taoline käitumine, mille tagajärgi võib näha ülalpool paikneval pildil, on saanud noorte mõttemaailmas võrdlemisi “normaalse teguviisi” staatuse. Kainelt ei tunnista seda keegi, kuid mõne joogi järel ei ole enam probleemiks, et autorooli asub seltskonna kõige kainem liige, kellel on harilikult juba mõned promillid sees. Probleemiks pole ka teistele küüti pakkumine – igasse sedaani mahub ju vähemalt 6 inimest ja ka pagasiruum sobib raskel ajal reisimiseks. Harilikult otsitakse siiki mõni sõber, kes seda purjus seltskonda terve õhtu ringi sõidutab, sest hea peo eelduseks on ühe öö jooksul tingimata kõigi peopaikade külastamine. Lisaks on populaarseks saanud erinevatest piirkondadest pärinevate isikute rivaalitsemine, mis lõpeb tihtipeale kaklusega, harvemal juhul aga raskete füüsiliste vigastustega, nagu see juhtus talvel Paides Sõpruse Augus.
Pidu=muusika=alkohol=lärmamine=paarutamine=kaklemine=erineval tasemel kontaktid vastassugupoolega jne. Kui enamus inimesi peab seda normaalseks, siis mida suudaks Vald või Politsei teha, et pakkuda meelehead neile vähestele, keda olukord ei rahulda. Pealegi ei karda Politseid keegi, pigem nähakse korralekutsumise puhul võimalust politseiautoga pilti teha, et selle abil facebookis hiljem suur kogus like´e koguda. Küll aga oleks väga perfektne lahendus vetelpääste taastamine kas või teatud nädalapäevadeks, mis ehk aitaks lisaks turvatunde pakkumisele avalikku korda hoida. Tekib aga küsimus, kust leitakse vahendid, ja mis peamine, inimesed, kes oleks selliste tööülesannete täitmisel piisavalt pädevad. Lõpetuseks ütleks aga, et mul on sügavalt kahju, et minu generatsiooni (ning samuti mõned selle eelnevate ja kindlasti paljude sellele järgnevate generatsioonide) tõttu peavad paljud head inimesed kannatama. Alati leidun loomulikult erandeid, kui neid on meeletult vähe. Ma tunnistan, et teistest erinemine teeb kurvaks, kuid ma olen pigem kurb, kui loovutan oma väärikuse. Edu!