Väinjärvel uisutamas

Lapsed jäid meil vana-aasta õhtul Paidesse minu ema juurde ja jõudsid tagasi alles täna. Piisavalt hilja, et saime Maarjaga käia Väinjärvel uisutamas ja võtta pärastlõunal vastu minu hea sõber Ints perega. Päris huupi me välja ei läinud, tegemist oli Koeru valla poolt korraldatud Väinjärve uisupäevaga, kus ei puudunud uisulaenutus ja muusika. Sõitsime Maarjaga järve risti-põiki Väinjärvel uisutamas

Mida ma arvan Väinjärve hüppetorni lammutamisest

Mis Sulle meenub esimese asjana kui keegi ütleb “Väinjärv”. Paljudele seondub Väinjärv kindlasti kodukohaga, mõnele kalastamisega, teisele veepeoga. Siiski usun, et enamikele koerukatele tuleb Väinjärvega seoses meelde suvised ujumaskäigud ja pole kahtlustki – hüppetorn. Hüppetorn on olnud Väinjärve sümbol aastakümneid, isegi minu jaoks, kes ma alles kaheksa aastat tagasi siia kodu looma hakkasin. Kui vaadata Mida ma arvan Väinjärve hüppetorni lammutamisest

JT: Toapoisist ratsaväekindraliks

Eile avaldas Järva Teataja oma veebilehel, võib olla ka paberlehel, Kaarel Aluoja artikli pealkirjaga “Väinjärve mõisa toapoiss kasvas ratsaväekindraliks“. Tegemist on tasulise artikliga, mida mittetellijad lugeda ei saa, seepärast olgu see allpool ära toodud. Mind huvitas see artikkel kahel põhjusel. Kõigepealt seetõttu, et räägitakse Väinjärve mõisast. Aga ka seepärast, et foto, mis artiklit ehib, sai JT: Toapoisist ratsaväekindraliks

Väinjärvel uisutamas

Kuigi tänaseks oli jää Nahkanuia uisukraavil muutunud piisavalt paksuks, et sealt keegi enam läbi ei kukkunud, otsustasime Matiga minna Väinjärvele uisutama. Tegelikult oleks õigem öelda, “otsustasin” ja võtsin Mati kaasa. Kuigi poiss puikles alguses vastu, hakkas talle kohale jõudes asi päris meeldima ning lõpuks avaldas ta isegi soovi õhtul tagasi tulla. Emme saapad olid küll Väinjärvel uisutamas

Nädal(avahetus) pildis

Ma pole pikalt midagi postitanud. On küll teemasid, mis on hetkel aktuaalsed ja tahaksid välja tulla aga ma ei oska neid veel endale sobivalt ning suupäraselt sõnastada. Ootan siis. Maja juures mul samuti mingeid suuri projekte käsil pole, küll võtavad väiksemad tööd ja toimetused oma aja, mistõttu olen õhtuti minetanud igasuguse ilukirjandusliku väljendusoskuse ning -tahte. Nädal(avahetus) pildis

“Väinjärvekal”

Matilde Meelimari jaoks ei ole olemas mingit Väinjärve, on Väinjärvekas. Jutt “Väinjärvekale” minekust algab hommikul ja lõpeb õhtul, kui ujumas on käidud mitu korda ning suplemisest saadud külmavärinad osutuvad puhtfüüsiliseks takistuseks. Muidu on tirts tubli. Venna kõrvalt on ta õppinud vette hüppama ja teeb seda ilma igasuguse sunnita ise, alates tänasest joostes ja hüppega. Täpselt “Väinjärvekal”