Viimasel ajal on kokkupuuted, õigem oleks neid küll nimetada vaatlusteks köögi- või elutoaaknast, metsloomadega muutunud tihedamaks. Näiteks olin hiljuti tunnistajaks naljakale rongkäigule, mida juhtisid sookured, kellele mõne aja pärast järgnes metskits. Kõik kolm ületasid tee maja lõunaküljel paikneva kiviaia kohal.
Pidevalt ajab värava juures teel omi asju üks jänes, keda me tihtipeale kipume kassiga segi ajama. Täna nägime sealsamas kährikut. Kährik ei olnud üksi, teda piiras meie Mats, kes vähemasti köögiaknast vaadates vähimaidki kartuse jälgi ei ilmutanud. Mõtlesin, et kellele või millele ta oma panuse tegi? Oma jõule? Kiirusele? Või hoopis Truuperist seljatagusele? Olen kindel, et kokkupõrke korral oleks ta kährikule korraliku lahingu andnud. See jäi aga ära, sest kolin, millega kiirreageerimisrühm toast ja kuudist täsivarustuses liikuma hakkas, oleks ka kurdi looma tähelepanelikuks teinud. Matsi vaenlane põgenes hambuni relvastatud Nahkanuia raskejalaväelaste eest nii, et tema lahkumisuundagi polnud võimalik tuvastada.
Noh ja siis see eilne siga ning muude loomade jäljed küla piirides. Kahjuks pole kohanud ühtki rästikut. Neist olevat omal ajal, kui Nahkanuialt käidi heina tegemas, siine maa kubisenud. Oleks tore kui mõni neist ennast teinekord ikka ilmutaks, nii liigirikkuse mõttes. Lastele oleks selline külaline küll pisut ohtlik aga elukogemusena või elamusena kuluks kohtumine ühe korraliku ussiga ära.
Sain mõned päevad tagasi ka puugi. Kas see juhtus viimati teeäärt trimmerdades või lastega Soosaare talu varemetel käies, ei oska öelda. Leidsin ma selle ilge satika oma nabast, kuhu ta oli jõudnud ennast kergelt kinni imeda. Andsin talle pärast vereproovi võtmist maitsta kahe kivi vahel olemist, tasuks eksootilise kohavaliku eest. Mul on niigi raske oma naba katsuda, nüüd pidin sealt kõige tipuks puugi välja koukima.
Eks neid külalisi käib meil veelgi aga kõigile ei satu peale. Koer ka metsaelukate peale enam ei haugu, tema avab oma suu ainult kahejalgsete külaliste peale.
4 kommentaari
Me oleme maamaja omanikud aastast 2007 ja esialgne rööm ja hämmeldus metsloomade rohkusest on muutunud tösisest mureks. Nimelt levitavad metskitsed ja pödrad puuke ja isiklikult borellioosi pödenuna pole mul enam sooje tundeid palju järel. Jah, kui pöder sygab tagajalaga köhtu paar meetrit majast ja koperdab öue peal; vöi kui rebane karjub sama lähedal; vöi kui metskitsed, suurimad puugikandurid, läbivad krunti jaamakella täpsuse ja järjekindlusega, syyes oma teel köik lilled, roosivörsed, tulbiöied ja muu, mida ma esimesel aastal maalepääsenu röömuga olin istutatnud, siis tahaks pyssi haarata. Aga borellioosist puretud närvirakud ei suuda enam kättki kindlalt asendis hoida…
Meil olid vaskussid, aga kass kiusas neid niikaua (meie päästeyritustest hoolimata), kuni nad kahjuks lahkusid. Kuna aga loodus tyhja kohta ei salli, tuli naabrite kiviaia rästikuperest yks isend meid uudistama. Ja kass ta tappis…
Kassid on armsad loomad, aga peab arvestama, et looduses on nad lusti pärast tapjad. Kui palju kasu v kahju nende tegevus toodab – kes seda oskaks kokku arvata!
PS. lisan selle blogi lingi oma päeviku blogrolli ja pildiblogi lingi pildiproovide blogrolli – kui midagi selle vastu pole?
Loomade suhtes tunnen midagi sarnast vaid kähriku vastu, kes on üks küllaltki ebameeldiv külaline. Omast kogemusest tean, kui palju kahju võivad tekitada kitsed, jänesed ja sead, põdrad pole majale veel nii lähedale tulnud. Jäneste rikutud õunapuid ravin tänaseni, sigade küntud aukudes rappub murutraktor kõik kruvid ja poldid lahti. Samuti pole ma tänaseni osanud näha otsest seost metsloomade ja puukide vahel. Metsloomad ja haigused on küll teatavaks võetud ja see on paljudest põhjustest, miks minu koer lahtiselt ringi ei jookse. See putukate, eriti puukidega seonduv on meil pigem teisejärguline tulenevalt maja ümber laiuvatest, regulaarselt niidetavatest muruplatsidest. Olen need loonud ja hoian majaümbrust puhtana eelõige seetõttu, et putukatel nagu sääsed, parmud ja puugid oleks vähem peidu- ja sigimiskohti.
Kasside osas kaldun nõustuma. Muidu armsad ja truud loomad tapavad koledal kombel. Kui läheb “õnneks” ja ohvriks on mutt või hiir, on meel hea aga kui koju tuuakse lind, läheb kulm kortsu. Ja neid tuuakse.
Muidugi võib Nahkanuia ajaveebile kõikjal viidata. See teeb ainult heameelt!
Varem vöi hiljem selgub töde puukide saatuslikust osast inimkonnale. Kui neid oleks nii vähe, nagu veel möned aastad tagasi…aga praegu on levik lausa plahvatuslik, minu teada ka Lääne-Eestis ja saartel.
10.a tagasi polnud näiteks Vesteråleni saarestikus (P.-Norra)inimesed neist kuulnudki, nyyd on leitud ka seal. Skandinaavia poolsaarest on puutumata veel ribake köige pöhjapoolsemast maismaast, kus niigi praktiliselt inimesed ei ela. USA’s ja Kanadas on asi samuti hull, seal on leitud pötru, kes on puuke nii täis, et mustab – need loomad ellu ei jää. Norras tehti katse yhe saarega – eemaldati köik metskitsed jm teadaolevad puuke edasi kandvad suuremad metsloomad. Vahe oli tohutu, praktiliselt sai saar puugivabaks. Aga maismaal seda teha ei saa, see katse ainult näitas nende leviku viisi. Paraku on ka jahimehed “laisad” metsloomade arvu möistlikkuse piires hoidma. Vöi ma ei teagi, millest nende rohkus viimasel ajal tuleneb?
Teine aspekt. Valitsused on borellioosi suhtes silmad kinni pigistanud, aga entsefaliidi vastu kutsutakse vakstsineerima kyll. See on liiga kallis, eriti, kui on suur lastega pere – peaks olema tasuta, nagu oli see önnetu seagripivaktsiin, mis töi veel kahjugi. Ja borellioosi vastu peaks ka kiiresti vakstiin tehtama, sest yhe raske haiguse eest vaktsineerid, aga teise veel salakavalama haiguse saad.
Kuid parim oleks leida viis need putukad kuidagi kahjutuks teha. Jääks miljardid uuringutele ja vaktsiinidele kulutamata (aga suur bisnis ravimifirmadele).
Kuulsin kusagilt, et väike lennufirma Eestis viskab alla ampulle, mis hakkavad levitama gaasi paari ha raadiuses. See gaas paralyseerib puukide iminokad, nad ei saa enam verd imeda. Kui see vastab töele, ja ei kahjusta loodust muul viisil, peaks selle meetodi leiutajale Nobel antama.
Aga meil on sel aastal juba 1/3 kartulipõllust üles võetud. Sead paar ööd tagasi võtsid. Jälle omal üks töö vähem…
Metsani on meilt terve kilomeeter lagedat maad. Ootame põnevusega mida suvi toob.