Õhtune metssiga ja mõtisklus

Pidin ikka arvuti lahti tegema, et vahendada Nahkanuia ajaveebi lugejatele seda mitte kõige teravamat loodusfotot hetk tagasi Nipi Kõrsist mööduvast üksikust kesikust. Üldse on nende minu loodusfotodega sama lugu nagu selle ajaveebiga tervikuna, need ei ole mõeldud kvaliteetpiltidena nautimiseks vaid pigem kirjeldavad kõike seda mis siin Nahkanuial juhtub.

Täna näiteks tundus mulle pärast üht jutuajamist taas, et Nahkanuia ajaveebi mõistetakse endiselt valesti. Paljudele on see ikka veel koht, kust otsida “teravaid elamusi”. On neid, kes otsivad siit meelt magusaks tegevat kriitikat oma vaenlaste kohta ning neid, kelle jaoks on see koht, kus ajaveebnik endal igas mõttes margi täis teeb. Tegelikult ei ole Nahkanuia ajaveebi idee olnud kunagi teravate elamuste pakkumine, ärapanemine või siis intriigide kajastamine. Sest nii nagu ülaltoodud foto ei kandideeri loodusfoto nimetusele, ei ole ka Nahkanuia ajaveeb ei kohalik Kroonika ega samuti mitte Pealtnägija. Kui selline tunne aeg ajalt tekibki, tuleb leppida teadmisega, et selline tunne võib tekkida kus iganes ja kellega iganes. Keegi ei ole ideaalne.

Elus on tõusud ja mõõnad, head ajad ja halvad ajad. See on loomulik, normaalne. Kui me ühel hetkel hakkaksime meiega juhtuvat halba eirama, ütleksime sellega lahti päris suurest tükikesest iseendast. Kuidas elada pooliku “minaga”? On selge, et halva rõhutamine ei saa olla elus edasiviiv jõud aga selle tuleviku tarbeks mingis päeviku vormis fikseerimine võiks seda omal moel ju olla küll. Sellisel moel esitatud “halb” ei ole irisemine vaid juhtunu läbi kirjutamine, enesele selgeks mõtlemine, põhjendamine ja palju muud.

Nahkanuia ajaveeb on minu päevik, mida ma pean iseendale ja neile, kes tahavad teada mida üks keskmine linnast maale kolinud mees tunneb ja kogeb. See ei ole kuiv statistika aga ka mitte kontrollimatu emotsioonide tulv, pigem inimlik segu neist  mõlemast ehk asjad, mis on mulle olulised! Asjad, millest minu elu sõltub ja millele ma kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt mõtlen.

Nii nagu keegi ei otsi Nahkanuia ajaveebist laitmatult vormistatud loodusfotosid, ei maksa siit ka otsida mistahes tõde asjade kohta. Nahkanuia ajaveeb on nagu see udune siga udusel taustal. Ta kajastab mingit olukorda aga teeb seda teatud tingimustel ning olemasolevate võimaluste piires. Kui valgusolud seda ei luba, liikuvast loomast head ja teravat ülesvõtet teha ei saa. Sama on Nahkanuia ajaveebiga. See mida ma siin kajastan on mingis mõttes nagu pooltõde ja enne seisukohtade võtmist tulge ja vaadake sündmuspaik ise üle. Mina ei hammusta ega jookse ära.