Kui ma Vahukülast pärit Vanatalu Astal Koidu-Ellaveres külas käisin, seisis tal köögis üks vana peegel. Minu küsimuse peale, kust see pärit on, vastas ta, et Sitsika talust Vahukülas. Et see on ainus asi, mis tal sealt õnnestus mingil moel endale saada. Tahtsin peeglit kangesti endale aga tundus ebaviisakas vanainimese käest sellist mälestuseset välja kaubelda. Leppisime siis Astaga kokku, et kui ta sellest kunagi tüdima peaks, olen järjekorras esimene. Hiljem käisin tal veel korra külas aga peeglist rohkem juttu ei teinud.
Siis oli Asta äkki surnud ja tema majapidamise pärisid sugulased. Korra käis peast läbi mõte uurida nende plaanide kohta majaga (ja peegliga) aga see tundus ebaviisakas. Kuidas ma leinavaid inimesi sellise kasuahne plaaniga tülitan? Lükkasin selle hetke mõttes edasi kaugemasse tulevikku, kuni aeg on teinud oma töö.
Hiljuti kuulsin, et Asta majapidamine on müüdud. Kindlasti on see hea, sest ostja on siitkandist ja majas elatakse. Peeglist ei tea ma midagi ega julge seda küsima minna. Ka praegu tundub see ebaviisakana …
Mul on kodus vana mööblit küll aga neil vanakraamikaupmeestelt soetatud asjadel ei ole minu jaoks sellist väärtust kui mööblitükkidel, mis on pärit kihelkonna külade taludest. Viimastest pole mul sisuliselt midagi ja ilmselt ei saa ka olema. Las nad parem jääda sinna kuhu nad jäävad kui minna neid inimestelt välja kauplema. Ma lihtsalt ei oska seda.
2 kommentaari
Puhtalt huvi pärast küsin, olgugi, et tegu on üsna suure moraalse väärtusega esemega, kuid kas mõte niivõrd vanast katmata peeglist mingit ebausku ei tekita?
Vanakraamikaupmestele ei saa samas palju ette heita, nemadki üritavad omale elamist teenida, paraku jah, tihti käib see kellegi teise arvelt. Samas on neid mehi väga erinevaid, kõige hullem lugu, mida ma kuulsin kahe aasta eest Seidla laadal oli see, kuidas üritati maha müüa Panzer IV detaile, mille mu vanemad olid 90ndate aastate algul leidnud- “kaupmehed” käisid erinevate potentsiaalsete huviliste uste taga pakkumas jutuga, et kui ära ei osteta, rändavad asjad vanametalli. Tõenäoliselt nii kahjuks juhtuski, mälestuseks on mulle jäänud üks “Ostkette” lindilüli. Ühele on see tükk ajalugu, teisele aga täiendus pangaarvele.
Aga ebausk ebausuks, mõtteviisi eest tuleks teile siiski medal anda. Muide, järgmisel nädalavahetusel peaks aset leidma järjekordne Seidla laat.
Edu!
Ebausku suure peegliga seoses ei tunne. Peegel aga lihtsalt suur.
Seidlal on vaatamata vastakatele tunnetele, mis üritusega seoses tekivad, meie pere suvekalendris kindel koht.