Kuigi aknad ja kassid on tänavu Nahkanuia hallrästaste ridu mõningal määral hõrendanud, jagub neid siiski kõikjale. Mõnel paaril on õnnestunud meie kiuste ka pojad välja haududa. Üks neist seisis otse tee peal kui ma töölt koju jõudsin, Truuperi suureks meelehärmiks, sest jäi koera haardeulatusest välja. Linnupoja vanemaid polnud kuulda ega näha (õnneks ka mitte kasse) ja lõpuks lasime tal peitu silgata. Aga seda rõõmu ei saanud ma lastele keelata, et väikest rästapoega korraks käes hoida. Liigset hirmutamist ja kiusamist ei toimunud, seda võin kinnitada.
