Juhtus nii, et täna lõi Nahkanuia rahvas teiste pereliikmete abiga kaks kärbest korraga. Nimelt osalesime nii Seidla igaaastasel antiigilaadal kui külastasime Altjat. Mõlemad sündmused on meie jaoks olnud kalendris kui “kohustuslikud” suvetraditsioonid. Teistsuguseks tegi päeva vast ainult see, et kampa lõid minu ema ja õepere.
Vaatamata külmale mereveele võib päeva lugeda kordaläinuks. Mina Seidlast küll midagi peale ühe juhuslikult leitud Metsla foto ei saanud aga naistel oli rohkem õnne ning nii mõnigi klaasanum leidis endale uue kodu kas Nahkanuial või Paides.
Kui Seidla näol on minu jaoks tegemist asise üritusega, võis Altjal ja Pedassaares ennast lõdvaks lasta ja elust rõõmu tunda. Lastega oli see lihtne. Kiikusime, käisime Titekivi juures ja pidasime vetikasõda. Poisid on just nii vanad, et aru saada kui põnev viimane on ning Võsu rannikuveed just piisavalt vetikarikkad, et vees pikki lahinguid pidada. Igatahes oli meil väga lõbus, seda vaatamata raudkülmale veele ning teinekord küllaltki valusalt tabavatele vetikapundardele.
Altjal olles kuulub päevakavva kindlasti ka Altja kõrtsi külastamine. Asjaolu, et kõrtsi on üle võtnud SA Virumaa Muuseumid, ei olnud toidu kvaliteeti kahandanud. Kõik mis toodi maitses ülihästi.
Meie kohal säras terve päeva päike, mis paistis piisavalt kuumalt, et meie merevees maha jahtunud kehasid soojendada. Loodan siiralt, et Lätis täna möllanud torm ei kavatse Eestis kanda kinnitada ning meile jagub veel mõni samasugune päev nagu tänane!