Nahkanuia ajaveeb on alati olnud valmis avaldama mälestusi Koerust aga ka kaugemalt, eriti kui see “kauge” jääb siiasamasse naaberkihelkonda. Seekord jagan Valli Markuse mälestusi Metsamõisa mõisast, mis kuulus tema onule, kes ostis selle 1938 aastal Hitleri poolt Saksamaale kutsutud baltisakslastelt. Kahjuks läks see tehing ühele osapoolele kalliks maksma. Metsamõisas on veetnud om 1947 aasta lapsepõlvesuve ka Fred Jüssi, kes räägib sellest väga soojalt raamatus “Mister Fred”.
Metsamõis – minu unelmate kodu. Ma võin nii öelda, kuna see imekaunis paik on olnud mõnda aega ka minu kodu. Ega ma ei teadnud ju oodata kõike seda, mida kuri saatus oli minu teele veeretanud.
Veebruar 1943.a. Iga päev mürisevad lennukid taeva all. Õhuhäired, pommitamine – see oli igapäevane nähe.
Elasime tol ajal Rakvere linnas, kus Tartu tänav tähendas mulle kõik kodu, lapsepõlv ja koolitee algus.
Ühel ööl sai kodulinn palju kannatada, ka meie kodu. Kuna minu isa oli mobiliseeritud Saksa sõjaväkke, saime emaga teate, et meid viiakse Saksamaale. Meie ei soovinud minna, tuli otsida ruttu koht, kuhu pageda. Ei mäleta enam kuidas, aga ühenduse me saime Järvamaal elava onuga (isa vend Arnold). Temast sai meie päästeingel. Paari päeva pärast oli ta hobuste-regedega kohal. Kiire pakkimine ja südaööl asusime teele, kaasas kõige hädavajalikum. Küll oli valu ja pisaraid jätta, tuli maha kallis kodu. Terve öö kulus pikaks teekonnaks. Pime, külm veebruari öö. Hommikul jõudsimegi Järva-Jaani lähedal Järsi küla piiril asuvasse onu tallu „Metsamõisa” .
Onu Arnold juhatas meid „meie tuppa”. See oli tõeline unelmate tuba, suurte akendega, millel olid luugid seespool akende ees. Toa seinad olid kaetud pruuni tammepuust paneelidega, tuba soojendas laekõrgune pruun glasuurpottidest ahi.
Elu Metsamõisas hakkas olema nagu omas kodus, sõime kõik ühes lauas peretoitu. Onu Arnold, abikaasa Ida, lapsed Malle ja Tiit. Peale meie olid lauas kaks sõjavangi – Aleks ja Stepan. Olime nagu üks suur pere. Tänu Metsamõisa krahvile ( nii onu Arnoldit hüüti) ja tema abikaasa lahkusele.
Veel meenub üks väga meeldiv elamus, kuidas onu mind kaasa võttis, kui ta läks kaarikuga sõitma. Küll ma olin uhke ja tähtis tema kõrval istudes. Väike raudjas hobune Juta ja 2 rattaga kaarik.
Metsamõis – kogu tervik oli tõeline muinasjutumaa. Ilus suur park, milles oli väga palju eri liiki puid ja väga kauneid püsilillede peenraid ja klumpe. Mõis oli väliselt väga kaunis. Heleroheline 2-korruseline palkonitega hoone, milles oli 13 tuba, 2 kööki + sahvrid ja panipaigad. Hoovi tiivas oli veel teisel korrusel eraldi tiib mõisa (sakste aeg) töölistele ja nende peredele. Mõisa saal üksi oli mitme toa suurune.
Peale meid veidi hiljem said peavarju sellel imedemaal onu Erichi (minu isa Verneri ja onu Arnoldi vend) pere. Nemad tulid Kiviõlist kolmekesi – onu Erich, tema abikaasa Ida ja väike beebi Reet. Elama asusid nad mõisa teisele korrusele. Kogu see idüll ei saanud ju väga kauaks kestma jääda.
Pidime sealt lahkuma.
Seltsimehed XXX ja YYY mõrvasid minu kalli onu ja onunaise ilma seaduse ja kohtuta reial heinavirna ääres 17. nov. 1951.a. Kaasa võtsid nad onu taskus oleva raha enda tehtud „mõrvatöö” palgaks. Omale võttis sm. XXX ka onu Arnoldi kabineti mööbli, viies selle oma koju. Küllap võttis ka selle vaevatasuks. Mõrvast veel vähe, viisid nad kaasa ka nende surnukehad. Ilmselt lootes sellega oma kuritöö jälgi varjata, mis muidugi ei õnnestunud.
Vähe sellest, et tapeti inimesed, rööviti nende varad, hävitati maa pealt ära ka see ilus heleroheline Metsamõis. Enne hävitamist rüüstati maja täiesti tühjaks. Selle töö jaoks leidus veel uusi seltsimehi. Ära viidi isegi uksed ja aknad, rääkimata kaunitest glasuurpottidest ahjudest ja kaminatest. Isegi põranda lauad kangutati üles. Selle laastamise tagajärgi nägin oma silmaga. Käisin koos abikaasaga salamahti veel Metsamõisas. Siis oli mõis veel püsti, aga mitte enam kauaks. Kõik need röövitud materjalid müüsid seltsimehed Peipsi äärde suvilate ehitajatele ja raha pisteti oma tasku. Lõpuks lõhuti kõik maha ja lükati buldooseriga risuhunnikuks. Pole mõisa, pole probleemi. Sellest hunnikust Metsamõisast õnnestus mul veel foto teha. Seda on võimalik vaadata.
Seistes Metsamõisa , minu kalli asenduskodu ahervaremetel, läbis minu hinge samasugune valu ja lein, nagu lapsepõlves üleelatule. Meenusid jälle kõik need koledused ja ülekohus, mida tekitasid sõda ja Nõukogude seltsimehed.
Nüüd kui elame Eesti Vabariigis, meenutame meile kalleid ohvreid ja meil kõigil on üks soov, et kunagi ei korduks need õudused. Loodan, et meie lapsed ja lapselapsed ei pea midagi nii koledat üle elama, et miski ei tumestaks nende lapsepõlve ja nendelt ei röövitaks nende kodu ega kalleid nagu meie põlvkonnalt.
Mina olen Valli Markus, sünd. Adler, Metsamõisa krahvi vanema venna Verneri tütar. Olen 83 aastat vana.
28. aug. 2010.
Sellel fotol seisab kõige taga Arnold Adler ehk Metsamõisa krahv, tema naine ja laps peaksid olema fotol teises reas paremal. Vasakul servas seisab Juhan Möll. Loo autor Valli istub esireas paremalt teisena. aasta on 1944 ning foto ise on tehtud Metsamõisa saalis.
