Ants Leppoja poolt veetavast infovoost Facebookis, Järvamaa Eesti südamaa, võis hiljuti leida huvitava artikli Koeru kohta. Tegemist on ajaleht Järvamaas 1927 ilmunud väikese artikliga, milles tuntakse muret kihelkonna ainsa “supeluskoha”, Väinjärve pärast. Tundub kohane see siia üles panna päris mitmel põhjusel. Esiteks pole kindlasti kõigil lugejatel oma kontot näoraamatus. Teiseks on mul mitmeid fotosid, mida selle postitusega jagada. Kolmandaks, probleemid Väinjärve rannas pole enam need, mis 80 aastat tagasi kuid nad on endiselt olemas. Kadunud on küll otsene füüsiline lõhkumine aga see on asendunud lärmamise, joomisel ja sittamisega. Ma arvan, et seda suhtumist toidab omamoodi aasta oodatuim üritus, Väinjärve veepidu, mille läbiviimine alkoholita näikse olevat võimatu. Samuti vajab Väinjärve rand selgelt omanikku või hooldajat, minupärast kasvõi kohalikku spordiklubi, kes rannas korda hoiaks ja seal pikemaks või lühemaks puhkuseks mõnusalt turvalise õhkkonna looks.
Supluskohad Koerus
Kuna Koeru aleviku lähemas ümbruses suuremad veekogud puuduvad, siis on 4 klm. kaugusel Koerust asuv Veinjärv ainukeseks kohaks, kus käesoleval ajal karastust saab liigse tolmu ja palavuse vastu. Kuna nimetatud järv oma ümbrusega on siinseid kaunimaid kohti, pakub ta ka põhapäeva veetmise mõttes mõnusat vaheldust. Endisel ajal oli järveäärne Hällimägi, pikk liivaseljandik, täis mitmekesisemaid lehtpuid, mõisnikkude jaltuspargiks, nüüd aga juba padrikut täis kasvanud ja peaaegu läbipääsemata. Samuti olid korraldatud supeluskohad järves, ilma milleta see, viimase pehme põhja tõttu kuigi veetlev pole. Neist supeluskohtest on jäänud nüüd vaid varemed. Peetakse nähtavasti ümbruskonnas vägiteoks, lõhkuda seda, mis jäänud tavalikku endisest ajast, sest palkhaaval tassiti aast-aastal kõik supeluspaiga puuosad, kisti üles isegi laudpõrand pooleteise sülla sügavuselt, nii et praegu supelushimulistel tuleb paarkümmend sülda ronida läbi põlviniulatuvat muda, kuni jõuad viimaks vette, kus ujumine võimalik. Õnnelik, kes saab mõnelt järveäärselt kalurilt paadi laenata, et selles parajat supeluspaika otsida. Seesuguste olude tõttu loobub nii mõnigi päälesunnitud “mudavannidest” ja kaob veevaesel Koeru elanikul viimanegi võimalus karastust leida jahedas vees. Muutust paremale aga kuskilt loota pole, sest keegi ei tunne kohustust olevat supeluspaika korras hoida. Asjast huvitatud peaks aga olema küll kohalikud sportlised organisatsioonid, nagu spordiselts, kaitseliidu spordiklubi j.t.; neil tuleks küll mingisugune abinõu leida supeluskoha korraldamiseks, hooldamiseks.
Artikli originaal:
Valiku fotosid Väinjärve rannast ja rannamõnusid nautivatest inimestest võib leida postitusest Väinjärv ajas ja pildis. Selle postituse lõpetan paari imeilusa vaatega Väinjärvele, mis on üles võetud Ervita juurtega loodusfotograafi Romeo Koitmäe poolt. Selline on ka minu Väinjärve.
