Pähapäeva lõunal võtsime perega ette rattasõidu Vardjale. Päike paistis ja lastele oli vaja vaheldust toas arvuti taga istumisest. Kuigi minna oli ainult kaks kilomeetrit, jagus nõrganärvilistele pinget piisavalt, sest metsavahele jõudes ajasime liikvele kohe tee ääres puhkava seakarja ning sajakonna meetri pärast oleksime Matiga otsa sõitnud üle tee tuiskavale kährikupojale. Veel sajakonna meetri pärast hirmutasime jooksma raiesmikul hulkuva rebase. Maarja hoidis ennast tagasi aga kui tal oleks olnud võimalik, siis lagendikule ja jõe äärde sõit oleks temast jäänud tegemata juba sigasid kohates. Jõe ääres polnud õnneks ühtegi metslooma ja me saime turnida purdel ning proovida allikaliselt külma Preedit, mis ujumiseks kahjuks kohe üldse ei sobi (aga janu kustutamiseks küll).
