Matilde Meelimari jaoks ei ole olemas mingit Väinjärve, on Väinjärvekas. Jutt “Väinjärvekale” minekust algab hommikul ja lõpeb õhtul, kui ujumas on käidud mitu korda ning suplemisest saadud külmavärinad osutuvad puhtfüüsiliseks takistuseks. Muidu on tirts tubli. Venna kõrvalt on ta õppinud vette hüppama ja teeb seda ilma igasuguse sunnita ise, alates tänasest joostes ja hüppega. Täpselt nii nagu videos.
Ma ei imestaks, kui ta ühel päeval torni roniks ja näiteks teiselt korruselt alla hüppaks.
Väga koduselt, vahest ehk liigagi, tunneb Väinjärvekal ka meie poeg. Et ta torni igalt korruselt võis juba eelmisel aastal alla lennata, pole mingi uudis. Sel aastal lisandusid saltod ja alates tänasest ka peakas. Viimase osas ta lihtsalt otsustas teisele korrusele minnes, et nüüd see tuleb. Ja tuligi, kusjuures päris kobedalt.
Täna tegin talle ettepaneku koos neljandalt jalad ees hüpata, mille ta avasüli vastu võttis. Kui mina pidin ennast sundima tornist alla lendama, siis temal käis see kõik pingevabalt. Just nii …
Päeval tegin ühe video, kus võtsin linti hüppe torni tipust. Et oleks midagi vaadata selle vihmase 2012 aasta suve meenutuseks.