Olin Matile lubanud suve algusest matka, lubadus, mis teda ennast väga ei köitnud. Algselt kanuaamatkana planeeritud väljasõit realiseerus täna Endlas, Toomalt alanud ja lõppenud jalgsimatkana. Minu kaaslasteks olid Mati ja tema trennisõber Cren. Kuigi valisime kõige pikema marsruudi, Tooma, Männikjärve raba, Endla, vaatetorn, Männikjärv, Tooma, virisejaid meie sekka polnud sattunud. isegi Mati tegi rohkem kui kümnekilomeetrise matka heatujuliselt ja kaebamata läbi. Head matkakaaslased!
Need, kes mind varasemast ajast tunnevad, on kindlasti tähele pannud, et ma ei tegele matkamisega enam nii nagu varem. Täna oli see ajalooline päev, kus ma oma süümepiinadele selgituse leidsin. Milleks otsida sääski, võsa, vastu näkku peksvaid oksi, märga jalgealust ja muud matkaga kaasnevat mujalt, kui seda leidub küllaldaselt oma koduõues. Matk peab olema puhkus ja puhkus omakorda väljumine rutiinist. Arvestades mina praegust elustiili, ei paku matk mulle selles võtmes mingit värskendust. Nii ongi.
Kanuumatka jätan siiski plaani, lootuses, et tuleb selleks sobivaid ilmu. Tahaksin olla ühe öö väljas ka.
