Hannese kommentaar koera poolt tapetud kähriku ja sellele järgneda võiva ühiskondliku reaktsiooni kohta on väga huvitav. Ma tõepoolest ei oska vaadata oma positusi sellise pilguga. Kas tõesti on üks osa inimesi valmis vaatama ainult statistikat ehk numbreid ning eirama näiteks seda, et jahikoerad on olemas ning te neid kasutatakse näiteks kährikute hävitamisel. Loodetavasti siiski mitte.
Kartuses, et on siiski inimesi, kes millegipärast selliseid fotosid pahaks panevad ning mind seetõttu südametuks olendiks peavad, küsin (esialgu) endalt, mis saab neist kümnetest olenditest, keda olen koera ja kasside käest päästnud? Peamiselt linde ja konni. Kas elul ja elul on tõepoolest vahe? Minu jaoks mitte. Kährikule lasin koera kallale seepärast, et ei pea õigeks nende loomade suurt arvukust, mõju loodusele, haiguste kandmist ning minu õuel elamist ja roojamist. See oli teadlik valik, mille eesmärk polnud kedagi piinata või alandada.
Mõni päev tagasi nägin Matsi tulemas küla poolt mööda teed, midagi lõugade vahel. Kui ta maja ette jõudis, selgus, et ta suus oli väike lind, kes minu üllatuseks veel elas. Suure rabelemise peale, kui ma kassi kinni hoidsin, pääses linnuke minema. Kuid natukese aja pärast naases Mats sealtsamast, hoopis suurem, seekord garantii mõttes elutu keha hammaste vahel. Niisama palju kui mul on kahju kasside hävitustööst, on see ka paratamatus, millega tuleb leppida.
Olen need olukorrad enda jaoks jäädvustanud kui ühe osa elust siin Nahkanuial, mille võimalikult aktuaalse kajastamise huvisid kannab ka see ajaveeb.
7 kommentaari
Koera ja kährikut kokku lastes on tänapaeval suur oht koera nakatumiseks kärntõppe.Ravi on suht tüütu ja ka mitte odav.Mina isiklikult lahendaksin sellise situatsiooni omakäeliselt.Kiiresti ja valutult.
Nõus, võtan arvesse.
Mina isiklikult soovitan lugeda Albert Schweitzer, “Aukartus elu ees”, Loomingu raamatukogu, 1972, nr. 46…
… Schweitzer: …”kultuur mandub sellepärast, et ta pole küllalt eetiline…eetika objektiks peaksid olema inimese suhted kogu maailmaga, ja mitte ainult inimeste suhted teiste inimestega…
Kas Sa vihjad sellele, et selline käsitlus või suhtumine nagu konkreetses blogiostituses pole eetiline?
Lugedes Vilja Kohler, Tartu Postimees artiklit selgub veel, et kährik levitab keeritsussi, mille sattumine inimese organismi lõpeb enamasti inimese surmaga. Siit suur oht koera kokkupuutel kährikuga, võib see jõuda ka pereliikmeteni.
http://tartu.postimees.ee/201108/tartu_postimees/uudised/344251.php
Kuigi kährik on võõrliik, ei poolda ma ka siiski hoiakut “igamehe õigust” loodust reguleerida.
Häbenemata tundeliseks minna ütlen ma: mul on neist, st. loomadest, lihtsalt kahju.
Inimese kätte koonduvad üha uued võimalused: maskeerimise-, sidepidamise-, liikumise-, kinnipidamise-, jälgimise- jms vahendid aga loomade valikud on ikka samad.
Seetõttu tunnen sügavalt kaasa nendele, kes maanteedel rataste alla satuvad/aetakse või lihtsalt mättasse lüüakse.
Selles küsimuses pole tundeliseks minekus midagi imelikku. See on normaalne, tegelikult isegi loomulik nii arvata. Ma siiski leian, et selline suhtumine peaks olema kandev aga mitte absoluutne. Vaata kasvõi neid väheseid siinolevaid kommentaare, võttes aluseks ühe käsitluse, on juba kähriku nägemine surmav, teisalt vaadates võib temas näha süütut inimtegevuse ohvrit.