Ma pole pikalt midagi postitanud. On küll teemasid, mis on hetkel aktuaalsed ja tahaksid välja tulla aga ma ei oska neid veel endale sobivalt ning suupäraselt sõnastada. Ootan siis. Maja juures mul samuti mingeid suuri projekte käsil pole, küll võtavad väiksemad tööd ja toimetused oma aja, mistõttu olen õhtuti minetanud igasuguse ilukirjandusliku väljendusoskuse ning -tahte. Aga blogi ju külastatakse, viimasel ajal üllatavalt palju, mistõttu mõtlesin, et täna peab olema see päev, kus midagi ilmutan.
Kas olete tähele pannud, milliseid vaatepilte taevas viimasel ajal ilmutab? Tumesinised vihmapilved, sageli tuulest keerdu kistud ja nende vahelt piilumas päike. Või siis kaks esimest viimase valguses. Või lihtsalt pilved. Vaatan taevast ja püüan entusiastlikumatel hetkedel seda jäädvustada. Viimasel ajal pole see õnnestunud. Võtkem või see foto.
Reedel käisid meil külalised. Neid juhtub läbi astuma ka teistel päevadel aga reedesed külalised olid pisut erilised, kuna tutvus nendega algas Nahkanuia ajaveebi vahendusel. Naise juured on Preedis, mees on sakslane. Väga meeldiv ja huvitavate vestlustega õhtu oli.
Suurema osa minu möödunud ja ülemöödunud nädala õhtutest on kulunud teeäärte trimmerdamisele. Aega kulus arvatust rohkem, seetõttu ma ei mäletagi, millal ma nendega lõpetasin. On meeles, et tundsin kergendust ning asusin kohe oma “puisniitu” puhastama. Seegi töö sai eile peaaegu lõpule viidud, kusjuures viimane lapike lepavõsa jäi trimmerdamata otsalõppenud jõhvi tõttu. Sel nädalal lõpetan. Vaatepilt ei jäänud just ideaalne aga oluliselt parem kui enne. Ma tõesti loodan, et trimmer mind enam alt ei vea.
Mees, kes ühel päeval käis vaatamas Vardja veskit ja sinna paigaldatud infotahvlit, ütles mulle, et oli kummaline sõita mööda korralikult hooldatud teed, mis kuhugi ei viinud … Ma mõtlen, nii see ju peakski olema, iseasi, mis vahendite abil.
Eile käisime lastega Väinjärve ääres ujumas. Vesi on juba külm ja meil kõigil oli tegemist, et ennast vette sundida. Tilde andis esimesena alla, siis mina ja lõpuks Mattis. Testisin milleks poiss võimeline on ning pakkusin talle head tehingut neljandalt hüppamise eest. Probleemi polnud, sealt ta alla lajatas.
Eelviimane, mis sellesse postitusse mahub, on 13 meetrit kiviaeda, mida täna varasel lõunal laduma hakkasin. Kui poleks olnud kärbseid, sääski, üksikuid parme ja õhtul ei-tea-kust väljailmunud sadu kihulasi, kes su ihu paiste võivad hammustada, võtaksin õhtust seljavalu pisut kergemalt. Õige pisut jäi veel teha, loodan sellega saada ühele poole mõnel õhtupoolikul.
Ja päris lõpuks veel see, et Mattise jalad on piisavalt pikaks kasvanud, et iseseisvalt murutraktorit juhtida. Täna tegi ta Maarja juhendamisel proovi ning kui kõverad niidujooned ja mõned kummalised manöövrid välja arvata, tuli ta traktori juhtimisega toime. Ise oli ta endaga väga rahul ja meie ka. Tema järgmise suve missioon Nahkanuial hakkab ilmet võtma.
NB! Vaadake vahetevahel ka Nahkanuia fotoblogi. Teinekord näitan seal neid fotosid, mida siia üles ei panegi.
1 kommentaar
Tunnustan Markot ja ta peret selle töö eest mis on seal tehtud. Kuigi jah esmapilgul tundub, et tee Vardjani ei vii nagu kuhugi, on sellel teel olles palju, mida näha, kuulda ja mõelda. Fred Jüssi nimetas vaikust loodusvaraks, siis seda leiab Varjalt küll.