Septembrikuu ajakirjas Psühholoogia on Ursula Zimmermanni artikkel Fred Jüssist. Leidsin sealt ühe lõigu, Fredi poolt öeldud mõtte (lk. 16), mis kõlas järgmiselt:
“Liikumises on mõte palju produktiivsem kui istudes,” jagab Fred oma elukogemust loodusinimesena. “Näiteks pimedas laternaga neli-viis tundi mööda rada astudes, ümberringi vaid mõni metsahääl. Mis muud ikka teed – ei saa ju kirjutada, lugeda, märkmeid teha, muudkui mõtled oma mõtteid.” Fred ise arvab, et see on nagu eesti talupojaga, kes mitu päeva vankriga laadale sõitis. “Mis ta seal vankri peal siis muud tegi, kui aina mõtles. Ega see talupojatarkuski pole pühast vaimust sündinud,” on Fred veendunud, “see on ikka millegi tulemus.”
Niimoodi pole ma ise osanud maaelu eelist näha. Et see on teatud tingimustel elutarkuse allikas. Teatud tingimuste all pean silmas seda tinglikku ‘vankriga laadale sõitmise’ kohustust, iseendaga üksi olemise paratamatust, olukorda, kus pole võimalik teha muud kui mõelda. Arvan, et tean millest Fred räägib, olles nüüdseks Nahkanuial toimetanud sadu tunde üksinda, nii nagu tema mõõdab metsaradu.
Kas siit ei tule mitte välja ka linnaelu üks suurimaid miinuseid? Linn oma olemuselt, võimalusterohke, rahvarikas, pidevalt elav ja muutuv keskkond ei paku nii avaraid võimalusi iseendaga olla kui seda võiks teha üks korralik maamajapidamine lapikese maa ja sellega seotud muredega. Muredega heas mõttes, mitte nende muredega, mis tekivad inimesele siis, kui ta peab oma vabale ajale rakendust leidma.