Huvitav, väga väikese vahega ilmusid kahes ajaveebis, mida poole silmaga jälgin, postitused blogidest, mis on kas lukku pandud või ennast sulgemas. Huvitav on see ka seetõttu, et ka mina olen viimasel ajal palju mõelnud kas Nahkanuia ajaveebi lukku panemisele või lausa blogimise lõpetamisele. Põhjuseid on erinevaid.
Nagu Kolkaküla patrioodi jaoks, mõjub ka mulle kirjutamine kainestavalt ja rahustavalt. Kuid sarnaselt temaga olen liiga tihti lõhkise küna ees, kus tahaks aga ei saa mingit teemat käsitleda. Nii võib see olla soovi tõttu säilitada olemasolevaid ja vajalikke suhteid (loe: vältida tõe väljaütlemist teise poole solvumist kartes) aga eelkõige seetõttu, milliseid pingeid võib tuua endaga võimalik vastukaja. Ma tulen pingeolukordades suhteliselt hästi toime aga ma ei taha ise neid esile kutsuda. Samas kui seetõttu jääb mõni oluline väljaütlemist vajav külaelu tahk kirja panemata, pole see minu arvates aus ning muudab kogu blogimise mõttetuks.
Siit jõuame Hundi ulg postituseni, millest tsiteerin üht lõiku:
Minu lühikese blogimise aja jooksul on mõnikord seda ikka juhtunud, et blogisid on suletud ka solvumise pärast. Muidugi polnud need kirjutajad ise ka sellised madala profiili hoidjad, pigem enesekindlad, kohati bravuurikad. Aga minu meelest eelkõige sellised, kes blogisfääri tõid elu ja värvi. Ning kui keegi on järjekordselt, nätsti!, platsilt minema löödud, siis mõtlen taaskord sõna jõule. Ning mitte ainult kommenteerijate omale. Eks me igaüks peame mõtlema ka sellele, kuidas ja milliste sõnadega oma blogis enda sõnumit edastame. Püüdma kirjutada nii, et mõistetaks.
Minu arvates ei sõltu lugejate tagasiside mitte niivõrd kirjutatu selgusest kuivõrd nende enda mõtteviisi kvaliteedist. Ma ise ei loe ega kuula ammu seda, mis mind ärritab või lihtsalt ei meeldi. Ja kui ka loen, esitan oma poolt- või vastuväited enda nime all ja sõimu või alusetuid solvanguid kasutamata. Ka siis kui väga tahaks! Sõna jõud on suur, eriti kui neid saab loopida eemalt ja ennast näitamata. Ja anonüümne olla on nii in.
Lisaks on blogipostitused nagu Rootsi laud, kust igaüks endale lemmikutest sobiva taldrikutäie laob ning seda siis isukalt järama hakkab. Paljude lugejate tendents leida tekstist endale sobiv osa ning siis seda muust kontekstist välja rebides “analüüsida” on hirmutav ning ebameeldiv. Näen seda vähem Nahkanuia ajaveebis kuid päris palju neis vähestes kommentaariumites, mida teinekord “silmaringi laiendamise” eesmärgil külastan. Mulle on Hundi ulg postitustest jäänud mulje, et tema teab sõna “bravuurikus” tähendust, mida aga ma ei julge kõigi lugejate kohta öelda. Nii võib kergesti “bravuurikaks” muutuda postitus, mis ei ole lugejale mõistetav tema enda küündivuse või eelistuste tõttu.
Ja lõpuks, mis muutub? Mitte midagi. Ehk siis ainult kirjutaja eneseväljendamisoskus, mille iga anonüümne kommentaator võib kahtluse alla seada … Aga võib olla olen minagi oma “bravuurikusega” selle ära teeninud? Raske on neis asjus selgusele jõuda.
Ma ei tea isegi kuidas ja kas jätkan selle ajaveebiga. Äkki on Nahkanuia aeg internetis ümber saanud või saamas. Üks on kindel, lukku ma seda ei pane, uhkus ei luba.
Veel samal teemal (lisatud 16.11.2012):
6 kommentaari
…tere
Minu arvamus.
Vaatan Su kodulehte tihti.Ise väga netiinimene pole,minu lehitsused piirduvad nii 4-5 lehega,aga Sinu oma kuulub sinna hulka. Mõnikord pole ma Sinu mõtetega nõus,mõnikord olen.Minu arvates seisneb selle ” lehe ” väärtus just selles ,et inimesed ,kes on säältkandist pärit või omavad selle piirkonnaga miskit sidet,neil on alati hea lugeda ükskõik millist uudiskildu kodukandist..Enamikud neist postitustest on ju Sind ja Sinu pere puudutavad ,aga ikkagi mõjuvad nad hääs mõttes “külauudistena”,mida ootad.Seal on miskit sidet,kohalolutunnet.See on küll meelevaldne võrdlus ,aga need on nagu natukene ” kirjad kodukandist”..Kas võiseened juba tulevad..kuis ilm on sääl…kuidas teed on lahtilükatud jne..
Jätka ikka.Ja Inimesed ei peagi kõigest ühtmoodi arvama.Mina pean seda lehte endale vajalikuks.
Jõudu.Tanel.
Päris armas kommentaar sel eelmisel. Huvitav on see, et viimastel aegadel olen isegi mõelnud blogi lõpetamisele. Et meil on külaseltsi blogi, mõtlesin välja kuulutada, kas keegi sooviks üle võtta, kuigi arvan juba teadvat, et seda ei juhtu.
“Minu arvates ei sõltu lugejate tagasiside mitte niivõrd kirjutatu selgusest kuivõrd nende enda mõtteviisi kvaliteedist.”
Väga tabav. Kogen seda mitte-arusaamist pildimeemis, aga jätkan rahulikult oma seisukoha selgitamist, lootuses, et kui ykski aru saab (isegi, kui endast märku ei anna), on mu ylesanne täidetud. Kohati tunnen ennast lakmuspaberina. Täitsa adrenaliiniandev on seisvat vett liigutama hakata :)
Aga kui yldisemalt vötta, siis blogimaailmas on töesti vist mingi muutuste laine. Midagi on formeerumas ja midagi kaob. See on täitsa loomulik.
Paljude energia läheb sotsiaalmeedia peale. Eks blogima jäävad need, kes seda rohkem iseenda pärast teevad, nn sisemisel sunnil; suhtlusvörkudesse lähevad need, kes ootavad kohest suhtestust oma mötetele ja igavikku kaduva lobisemisega rahulduvad..
Ise olen paadunud blogija ja endale meeldib lugeda selliseid, kus isiklik mööde kannab yldistust. Vaat sääraste blogide kadumisest oleks kahju, ja mul on hea meel, et Nahkanuia lukku ei lähe. Paus kirjutamises on täitsa normaalne. Mul on blogrollis saite, kuhu kirjutatakse ysna harva, aga see-eest väga huvitavalt.
Enda kirjutamistel ma karisid ei tunne, ainult ajapuudus ja väsimus seavad piirangud. Ehk saan asja seetöttu rahulikult vötta, kuna mul pole kommenteerijaid ja see omakorda tuleneb sellest, et olen hoidnud madalat profiili – blogi(d) pole googeldamisele avatud, blogtreest hoidsin kaugele ja linki annan seal, kus tunnen hingesugulust.Olen isegi unustanud, et keegi vöiks ka mind kommenteerida. Pole ka sotsiaalset suhtlustarvet (minu kirjutusstiil on pigem mötisklev ja enda kogetut annan edasi, kui seal (minu arvates) on mingi iva ka teiste jaoks.
Fb-st lahkusin väga kiirelt, kahju (ajast) oli rohkem kui kasu. G+-s leidsin huvitava grupi fotograafe ja palju kasulikke nöuaandeid, öpin alles, ise (veel)oma piltidega ei söanda osa vötta.
Nii et taevas pole sugugi nii pilves, ehk on aeg maailmas ringi vaadata ja siis uue pilguga tagasi tulla?
Unustasin ytlemata (olen vist korra enne ka öelnud), et oled yks väheseid SELGE sönaga kirjutajatest. Kirjutatu on huvitav isegi siis, kui teema ei puuduta, aga tekst on nii nauditavalt paigas, möte selge ja lugu algusest löpuni tervik. On mida öppida.
Jagan viimases kommentaaris öeldut. Just nimelt, selge sõna ja üheselt arusaadav seisukoht on need, mis Sinu blogi juures on minu jaoks sümpaatsed.
Mulle meeldib jälle lihtsalt see, et blogi lugedes tean, kuidas teil seal läheb. Kirjuta ikka, kasvõi harva.