Nädala lõpp ja algus looduses

Möödunud laupäev ja pühapäev möödusid teise matkajuhina Lahemaal, Nõmmeveskil. Koos Rene Meimeriga sisustasime kaks päeva Kuusalu valla 10-le lapsele vanuses 10-15 aastat. Kanuumatk, jalgsimatk ja telgis ööbimine. Seepärast ei saanudki ma maal olla.

Jõudsin sinna siiski korraks pühapäeva õhtul. Maarja oli ostnud väetist ja pisut muruseemet. Tegutsesime kiirelt ja konkreetselt. Väetis läks viljapuudele ja muruseeme oli vajalik eelkõige maja ette, kus muru kuidagi kasvada ei taha. Mina niitsin ära aia ja see oligi kõik.

Tegelikult möödus ka nädalavahetusele järgnenud nädala esimene pool looduses liikumise tähe all. Teisipäeval osalesin Riikliku Looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regiooni poolt korraldatud õppepäeval, kus tutvustati Endla Looduskaitseala vääriselupaiku nagu Võlingi puisniit ja Norra mõisa park. Kolmapäeval läksin lihtsalt omal käel metsa kolama eesmärgiga leida üles Metsanurga küla Lutsu talu. Suurt tööd maja juures ei teinud kui välja arvata garantiikorras saadud Grundfos pumba rõhuanduri vahetamine ja niitmine.

Lutsu talukoha leidsin üles. Kui keegi viitsib vaadata kaarti, olid peamised teepunktid järgmised: Nippi – Seljamäe – Rõhu peakraav – Söeaugu – Lutsu – Söeaugu – Raja – Liivakünka – Puusepa – Seljamäe – Nippi. Peale Rõhu peakraavi on tegemist omaaegsete taludega ja neist omakorda on hooned püsti ainult Liivakünkal. Mujal on heal juhul jälgitavad vundamendid.

Metsatee Lutsule on tänaseni metsas hästi märgatav ja käidav. Küllap on oma osa selles ka metsloomadel, eriti sigadel, kelle (tegutsemis)jälgi see täis on. Äraeksimisvõimalus on kõige suurem metsaservades, kus omaaegne talutee on reeglina kõige enam kinni kasvanud. Nii oli see näiteks ka Kitse ja Räägu puhul, talud, mis jäävad Räägu kanali ja Piibe jõe vahelisse kolmnurka. Või siis Naval, kus õige teeotsa leidmine alati pisut aega võtab. Minulgi õnnestus seetõttu Lutsult lahkudes “ära eksida”.

Kuidagi ei saa selliste retkede puhul mööda loomadest. Seekord sain esimese ehmatuse osaliseks juba Abrami heinamaal, kus metskitsepaar mind peaaegu jalust jooksis. Teisel korral sattusin peale põdrale, kes suure sarapuu all lõunauinakut tegi ja mind kuuldes plehku pani. Tagasiteel Lutsult silmasin metsarajal värskeid karu jälgi. Need olid kindlasti väga värsked aga ma ei saa pead anda, et neid seal minnes ei olnud. Seega tundub ka karuga kohtumine ainult aja küsimusena. Punkti pani Liivakünka juures lagendiku kohal tiirutav konnakotkas.

Lutsu, Söeaegu ja Raja metsatalud on maapinnalt kadunud. Liivakünkal seisab kangekaelselt püsti rehielamu ja väike ait. Olukord oli parem veel mõned aastad tagasi aga mõlema hoone sisselangenud katus räägib iseenda eest. Lisaks on Liivakünka lauda seintest käinud matti võtmas keegi, kelle eesmärgiks on olnud hankida vana palki. Ma isegi ei tea, milline on nende omaaegsete metsatalude praegune staatus. Kas tegemist on tagastatud maadega või mitte. Loodussõprade jaoks on kindla peale tegemist tõeliste maiuspaladega igas mõttes.

See viimane ja minu meelest küllaltki meeleolukas pilt on võetud Liivakünka sahvris, kus purgid viimasest omanikust korralikult laotuna riiulil seisavad. Mõnusa nostalgilise tunde tekitavad ka päevalilleõli pudelid, seda hoolimata sellest, et minul oma elus sellise kraamiga kokkupuude puudub.