Viimase sissekande tegin 29.05. Vahepeal ei ole palju toimunud kuid midagi siiski. Kirjutamast takistas asjaolu, et veetsin kolm päikesepaistelist päeva (so. reede, laupäev, pühapäev) Nahkanuial arvutita ja peaaegu telefonita. Sellised telefonivabad päevad on viimasel ajal muutunud reaalsuseks, sest helistajaid lihtsalt pole. Nii saab telefoni tuppa jätta ja lihtsalt teha seda mida parajasti tarvis on.
Kuidas ma kirjeldan neid kolme ühtejärge maal viibitud päeva? Võib olla läbi selliste märksõnade nagu päike ja päikeseloojang, pikad hommikud ja pikad õhtud, absoluutne vaikus öösel ja hommikune linnulaul. Ja natuke sai tööd ka tehtud.
Seekordseks avastuseks oli loomade söögiplats Nahkanuia ja Rõhu küla piiril metsa servas. Seda platsi hooldab üks Rõhu küla jahimees ja minu majast jääb see linnulennul 330 meetri kaugusele. Arvestades seda, mida ma seal reedel nägin, paneb imestama, et mul pole olnud taipu sinna varem minna.
Reede õhtul kuulsin söödaplatsi poolt metsast imelikke hääli, mis kohati meenutasid soku haukumist aga kohati mitte. Uudishimust seadsin sammud metsa poole, taibates enne binokkel tasku pista. Kuna söödaplats jääb minu poolt minnes väikese tõusu varju, nägin seal tegutsevat seakarja ootamatult ja küllaltki lähedalt. Näha oli 3-4 täiskasvanud looma ja umbes 10 triibulist selleaastast põrsast. Üks suur must loom oli teistest eraldi. Metsast kostva kisa järgi võis arvata, et suur osa karja on minu eest puudega varjatud. See viimane osutus tõeks kui ma hiljem Nahkanuia Saunakülast läbijalutava seakarja sain korralikult kokku lugeda. Täiskavanud isendeid, kelle hulka lugesin ka kesikud, oli kokku 16 ja lisades 10 põrsast, tuleb karja suuruseks 26 looma. Näis palju neist 1. juunil alanud jahihooajal ellu jääb.
Aga sellega kohtumised loomadega ei piirdunud. Laupäeva keskpäeval võtsin Mattise kukile ja läksime koos seda söödaplatsi lähemalt uurima. Tahtsin Matile näidata kohta kus sead söömas käivad. Künka tippu jõudes ajasime oma jutuga üles ühe rohu sees peidus olnud rebase ja siis märkasime veel teist. Too viimane ei pannud meid tähelegi ja me saime tükk aega lähedalt jälgida kuidas käib hiirepüük. Lõpuks ei pidanud Mati vastu ja me hirmutasime looma kõvemat häält tehes metsa. Minu arust kukkus tal ehmatusest ka püütud hiir rohu sisse. Kõige lõpuks nägime veel söögiplatsil einestavat kährikut, keda Mati pesukaruga võrdles.
Reedel sai Mati endale maale liivakasti. Tegin selle lahtivõetud suveköögi laelaudadest. Jama on see, et liiva ei ole. Pühapäeval käisime Matiga Väinjärves ujumas. Vesi oli külm aga ilm seevastu esimeseks ujumaskäiguks ideaalne. Mati alustas oma kuulsate vettehüpetega ja ei tahtnud kuidagi veest välja tulla.
Ühel tuulevaiksel õhtul õnnestus mul põletada suur hunnik lammutustöödest jäänud lauamaterjali. See kuhi kõrgus lauda vundamendi taga eelmisest sügisest, oodates õiget aega. Leek sai 5-6 meetri kõrgune ja mina ootasin kui tuletõrje naabrite kutsel maja ette sõidab tuld kustutama. Õnneks ei seda ei juhtunud ning ka mets ei läinud põlema. Nüüd on veel üks sama suur oksakuhil põletamise ootel. Kui tuleks pisut vihma, pistaks sellele ka tule otsa.
Kõige ebameeldivamaks osutus ootamatu uudis Vardja teele veetud täitest. Kuigi ma nüüd tean kes seda tegi ning milliste ajenditega, oli töö kvaliteet kehv. Täide toodi kohale kuivade ilmadega ja teed selleks ette valmistamata. Ettevalmistuse all pean silmas täite jaoks teepinnast pisut sügavama renni sisse lükkamist. Selline renn oleks taganud üksikute (tellis)kivide kaootilise laotumise ning vältinud täite osalise vajumise teepõhja servadele, kus tast mingit kasu ei ole. Praegusel kujul ei ole tee sõiduauto või jalgrattaga osaliselt läbitav ning tegelikult ei soovitaks ma seda kellelegi. Reede hilisõhtul veetsid Neil ja Toomas seal tunnikese täite sees olnud armatuurist lõhutud kummi vahetades! Kes katab kulud? Ja mis ikkagi saab eravaldusest? Tundub, et meil Eestis on see midagi abstraktset, mille olemasolu kõik teoorias aktsepteerivad aga praktikas mitte. Ei saa olla, et eratee täitmise vajaduse ja viisi üle otsustab naaberkrundi omanik ainuisikuliselt, eesmärgiks kulude kokkuhoid ehitusjäätmete ladustamisel. Eksisteerib õhkõrn lootus, et täidetud kohtadele viiakse peal kiht peenemat kruusa või valmistatakse uute koormate toomisel tee paremini ette. Paneb nördima küll! Vaata ja otsusta ise:
Rohkem pilte leiad SIIT.