Eile ja täna

Eilne hommik algas interneti puudumisega. Alguses ei osanud me sellele tähelepanugi pöörata, paljugi mis ning pealekauba sadas tihedat lund, aga pikapeale hakkas see mu tööd takistama ning lõpuks ei jäänud meil muud üle kui Elioni äriklienditeenindusse helistada. Kui lõpuks tehnik kohale tuli, selgus, et internet on kadunud siiski Koeru mastist, mitte minu ruuterist. Vea leidmisest hoolimata internet meile hetkel veel tagasi pole tulnud.

Hilisel pärastlõunal leidsin olevat viimase aja viia ära õuele kogunenud vanaraud. Seda polnud palju, mõnisada kilo aga siiski. Haakisin autole käru järele ja sõitsin vanarauale lähemale. Oleksin võinud muidugi targem olla aga nagu ikka, lootus sureb viimasena. Jäin raske käruga muru sisse kinni. Põhjalikult. Kõik mu kokkulepped ja plaanid jõuda veel enne 16.00 Järva-Jaani, lendasid õhku. Lisaks veetsin õhtu autot ja käru välja sikutades. Õnneks meil see koostöös Maarjaga siiski õnnestus. Murule jäid sellest rumalast otsuseks mälestuseks korralikud rööpad, mida kevadel siluda saame.

Tänane hommik tõi Nahkanuiale ilusa talveilma koos korralike külmakraadidega. Surusin endal kätt, et taipasin eile sansõlmele isolatsiooni peale panna ja külmavalvuri sisse lülitada. Vesi oli seega kontrolli all ja olemas. Kuna mul eile õnnestus vanametalli kokkuostjaga saavutada kokkulepe erakorraliseks väljatulekuks, seadsin kohe hommikul autonina Järva-Jaani poole.

Sandofi küla kohal peatas mind politseipatrull, mida turvasid automaatidega varustatud kaitseliitlased. Kontrolliti dokumente ja lasti puhuda. Küsimuse peale, mis toimub, vastas politseinik lakooniliselt aga siiski naeratades, et “koostöö”. Uuesti pidin peatuma Kapu kõrtsi juures. Seal oli kaks politseiautot ja suur inimeste veoks mõeldud sõjaväe furgoon, mille kõrval 5-6 hambuni relvis kaitseliitlast. Taas kontrolliti dokumente aga esialgu puhuma ei pandud, sest ütlesin, et just tegin seda. Oma õnnetuseks tundsin uuesti huvi toimuva vastu. Küsisin, mis toimub ning et miks on sõjavägi kaasatud. Politseinik vastas, et “ei saa minu küsimusest aru”!!! Ütlesin, et tegemist on inimliku uudishimuga, mille peale tüüp otsustas mu puhuma panna! Tundus, nagu näeksin kaitseliitlasi ainult mina ja politsei seisab tee peal täielikus üksinduses ning teostab tavapärast kontrolli. Selline lolli mängimine minu arvates küll politseile au ei tee, pigem võiks siis öelda, et “pole voli rääkida” vms. Etteruttavalt ütlen seda, et Jaanist naastes tundis endise Kapu kõrtsi juures olev politseinik mind ära ning viipas edasisõiduks käega aga Konesko ees sain veel korra puhuda. Päris põnev igatahes, sest ka vallamaja ees oli kaitseliitlaste kett.

Kokku oli vanametalli 290 kilo ja lisaks veel 60 kilone mootorsae elektrimootor. Pisut jäi veel viia, peamiselt maa seest leitud metallitükke aga neid ei saa ma kätte, sest anum mille sees need on, on põhjast vesine ja see vesi jäätus. Jälle enda rumalus.

Jaanist naastes ladusin kärule meie murutraktori, mille viisin Timeksisse hooldusesse. Mul on kindel plaan see siiski maha müüa aga pärast seda, kui see on nii öelda korda tehtud. Valesti pole vaja aru saada, traktor on töökorras aga ostjale tahan üle anda siiski hooldatud masina. Huvilised võivad ühendust võtta!

Õhtul olime veel koos väljas. Mann ehitas lastega lumememme, vahepeal käis lumesõda ja siis tegime kelgusõitu. Mina lõhkusin pisut kuusepakke. Üle pika aja tunnen, et päev läks asja ette, mida ei saa jälle öelda eilse kohta. Sellised eile ja täna siis.