Tulililled

Olen otsinud raamatuid, kus oleks kirjeldatud 20. sajandi esimese poole Eesti külaelu. Kas ma olen olnud halb otsija või pole selliseid raamatuid ülemäära palju, otsingutulemused on jäänud kesiseks. Sellegi poolest olen ma leidnud ühe kirjaniku, kelle lood haaravad mind enda võimusesse ja viivad sõnasõnaliselt tagasi aega, kus kogu elu keerles maa ümber. See kirjanik on Albert Kivikas.

Mul on temalt võrdluseks kolm raamatut: “Karuskose”, “Tulililled” ja “Sookaelad”. Neist kahes viimases on lühijutud ja novellid, samas kui esimene nimetatuist on romaan. “Sookaelad”, mis on Kivikase üks varasemaid teoseid (1919), mulle väga ei istu kuna seal keskendub kirjanik inimestevahelistele suhetele. Kahes teises on keskmes inimese suhe maaga.

“Karuskose” oli mulle uudne kogemus. Esmakordselt selgitas keegi mulle arusaadavalt kuidas toimus poolte valimine segastel aegadel ja kuivõrd olulist rolli mängis neis otsustes maa. Raamatu peategelasteks on põlistalu peremees ja tema maal elava popsi poeg. Huvitav on jälgida kuidas erinevates olukordades olles võivad sarnaste vaadetega mehed asju erinevalt näha. Kuigi kirjanik seda ei ütle, omandab vabadussõja osalenud popsipoeg maad saades küllaltki sarnased vaated oma kunagise vihavaenlasega. Muutuvad talupidamise viisid aga armastus maa vastu jääb.

Eelkõige köidavad mind Kivikase raamatutes olustikupildid ning nende poolest on eriti rikas lühijuttude kogumik “Tulililled”. Pole vahet mida kirjanik kirjeldab, kõrtsikaklust, karjapoisi tööd, elu kaugel metsatalus, heinale minekut või toidulauda, see on kõik nii haarav! Eredalt jäi meelde lõiguke heinale minekust, arvatavasti seetõttu, et ka Nahkanuiat läbiv tee on kunagi viinud siinsetele jõeluhtadele kümneid heinalisi.

Heinale minek alla metsanurka on maismaa talude aastatööde ringkäigus nagu mingi suursündmus. Perenaine valmistas Liide abiga selleks juba mitu päeva ette. Laadis piimalähkreid, sättis kamakotte ja leivapätse vankrikehadesse. Kogu moonast sai suur hobusekoorem ja ühel varasel hommikul hakkas see koos tööperega, kes jala taga või kõrval käis, alla metsanurka suurte rabade ja luhtade poole liikuma.

Olgu see sulase elu raske ja üksluine mis ta on, kuid selles on ka oma ilusamaid silmapilke. Ja üks neist oli mulle tookord küll sinna alla metsanurka heinale minek. Juba see suur ja mõõtmatu mets, mis seal ümberringi mühises, lai luht oma üksikute kaskede ja sarapuupõõsastega, selged päikesepaistelised päevad, eriti hommikud, kui päike alles üle tumedate metsalatvade kerkis ja kured kaugel rabas oma esimest valju turluttu lõid. Kui siis kogu luht oli täis värskelt mahalöödud ja parajasti närbuma hakanud eina lõhna  ja ilusasti ehitatud kuhjad hakkasid tõusma lavadele, kuhjade ümber aga maha jäi nagu luuaga paljaks ja tasaseks pühitud niit ja ainult põõsastes lõhnas veel kasvama jäänud angervaksu – siis tundsin oma sulaseelust nagu rõõmugi ja tegin tööd lõbuga.

“Tulililled” liigutas mind südamepõhjani ja minuga nõustumiseks või mittenõustumiseks tuleb raamat ise läbi lugeda. Elu maal pole Kivikase raamatute kirjeldustele põhinedes seisnenud kunagi teadlikes kangelastegudes vaid visaduses või kangekaelses hakkamasaamises, millele puudub alternatiiv. Mulle väga meeldib Kivikase võrdlus maarahva ja tulilille vahel ning lõigukesega sellest sobib see postitus ka lõpetada, ülejäänu jätan avastamiseks.

… Tulililled – need on nagu vaene rahvas, kes oma visadusega kohaneb igasuguses olustikus, kas rikkas talus või kehvas popsihurtsikus või hoopis vaeses rabasaunas. Vaene rahvas ja tulililled – need kuuluvad ühte ja sellepärast viimased just tarede ja saunade õuedel ja niitudel nii ohtrasti lokkavadki. …