Kõik pole võimalik

Sain sellest esimest korda aru kui ei suutnud keskkooli ajal ära rääkida tüdrukut, kes mulle meeldis. Toona polnud tehtu ja selle tagajärgede analüüsimise vastu vajadust, leidsin sobivad selgitused ja läksin eluga edasi. Nüüdseks olen aru saanud, et sellest korrast oleks mõndagi võinud kõrva taha panna.

Tihtipeale võib kuulda edukaid jagamas oma elutarkust, mille lahutamatuks osaks on “tahtmine”. “Tuleb ainult tahta” ning “julgeda unistada” ja kõik teostub. Olen ka ise neid lauseid erinevatel ametipositsioonidel kasutanud, kuid mida aeg edasi, seda olukorrapõhisemalt, püüdes anda ka praktilisi juhendeid nende ilusate üleskutsete näitlikustamiseks. Üldiselt on mulle selline mõtteviis ning selle viljelejad vastukarva.

Tegelikult on see tõepoolest nii, “taha” ja sa saad kuid mööndusena tuleb kindlasti arvestada eesmärgile jõudmise viisi ning selleks kasutatud vahenditega. Nutitelefoni võib osta poest aga selle võib ka varastada. Sõna varastama võib asendada ka pettuse, valetamise või muu sarnase negatiivse tähendusega tegusõnaga sõltuvalt olukorrast. Need sõnad on valusad aga ilmselt tõele väga lähedal, sest ega ilmaasjata ei küsita teinekord suures meedias kust on meie ärieliidi edulood alguse saanud. Olen ka ise selliste “edulugudega” kokku puutunud ning mitmel korral töö seetõttu üles öelnud. Selline suhtumine ehk vastuvõetamatud vahendid eesmärgi saavutamiseks, on minu karjäärile kriipsu peale tõmmanud ja ma enam ei ronigi kuhugi. Tahan aga endale seatud piirangute tõttu ei saa.

Edulugude “tahtmisest” rääkides unustatakse sageli ära, et see on kahepoolne. Võimalikud pole need asjad, mida tehingu teine osapool ei aktsepteeri, ei taha mõista või lihtsalt eirab. Kuidas ma saan käia/abielluda tüdrukuga, kellele ma ei meeldi? Kuidas veenda joomist jätma inimest, kes seda teha ei taha? Kuidas müüa kaupa, mida inimesed ei vaja? Kuidas tõsta üles kivi, millest jõud üle ei käi? Nahkanuial vedeleb selliseid kivimürakaid, mida ma liigutada ei jõua, piisavalt. Tahtmist on aga jõudu mitte. Igaks juhuks tuletan meelde, et küsimus pole lihtsalt “kivi liigutamises” vaid selle liigutamises minu poolt ehk kahe poole võrdses suhtes. Muidugi võib alati appi võtta kavaluse, mis teinekord (kivi puhul) ka ennast õigustab, kuid kui selle hinnaks on kas osaliselt või täielikult petetud vastaspool, peaks iga südametunnistusega inimene loobuma.

Ajasin hommikul habet ja tundsin piinlikkust. Vastutusekoorem on pidevalt suur ning olen enda juures märganud esimesi käegalöömise märke. Olen ennast ilmselt nii mitmeski mõttes üle hinnanud ning alles nüüd hakkan mõistma kõigi oma lubaduste hinda. Vahetevahel jääb ka lihtsalt füüsilisest jõust puudu, ei jaksa.

Täna sai lõpuks klaaritud Vardja teele omaosaluse katteks võetud laenu põhiosa, kogunenud intress jäi siiski üles ning painab edasi. Võib juhtuda, et see jääbki maksmata, lihtsalt pole selleks vahendeid ega jaksu. Kõik pole võimalik, mitut asja korraga ei saa.