Lasteaeda ja kooli minekust

Elu annab pidevalt mõtlemisainet. Millegipärast ei taha kumbki lastest hommikul ilma porisemise või lausa nututa kodunt välja minna. Ühel tuleb minna kooli, teisel lasteaeda. Just praegu panin Tilde sülest maha ja saatsin nutva tirtsu emmega uksest autosse. Kuidas peab vanem lapse pisaratesse suhtuma ja mis on valesti läinud?

Ma ei mäleta Mati lasteaiaaega väga teravalt kuigi mulle tundub, et ka poisile pole lasteaias käimine olnud väga meelepärane. Kuigi päris esimene kasvataja oli talle Türi lasteaias Maarja ema. Koeru lasteaias vedas Matil samuti, kasvataja Piret on ju minu täditütar, Heljen ning Aivi lihtsalt tasemel. Südamlikkusest ja soojusest, niipalju kui see kasvatajate võimuses, pole tal kunagi puudust olnud. Ka esimene aasta koolis sujus, ümberringi olid sõbrad ja ilmselt tundus ka koolielu huvitav. Nüüd on midagi muutunud. Kas on see hea sõbra lahkumine Inglismaale, klassijuhataja vahetus või lihtsalt erinev kasvatus, ei tea, ei näe Mati sisse. On asju, mida ilmselgelt meie Maarjaga elame ehk isegi sügavamalt üle ning anname sellega lapsele alateadlikud suhtumissuunised. Igatahes algavad hommikud peaaegu eranditult sooviga täna mitte kooli minna.

Mulle tundub, et Matilde jaoks on lasteaed suures osas muutunud vastumeelseks just tänu venna igahommikusele porinale. Ka Matildel on väga toredad kasvatajad, kes talle endale väga meeldivad ning kes, tundub, ka temast hoolivad. Sellegipoolest on hommikused pisarad kas kodus või siis rühmas tavalised. Kindlasti mängib oma osa meie suhteline eraldatus, väike tutvusring ning Mati päevaplaanist sõltuv lasteaiapäeva pikkus. Matilde on üles kasvanud siin Nahkanuial ja ma ei imesta, et tal on raskusi keskkonnavahetusega. Lihtsustatult võiks ju öelda, et meie kodus  on ju temal kõige valjem hääl, lasteaias pakuvad teised kõva konkurentsi. Seni on tundunud, et suhtlemisega tal siiski probleeme ei ole, pigem on küsimus valikus seda teha või mitte teha, millal ja kuidas seda teha. Sama Matil.

Igal juhul on sellised hommikused ärkamised ja lahkuminekud väga rasked. Lisaks on Mattis tuulerõugetes ning on näha, et haigusest tingitud vabadus on magus. Kuidas pärast kaht nädalat garantiini koolirutiini sulandumine välja hakkab nägema, näeme peatselt. Vähemalt on see hea, et Mati uus klassijuhataja on väga asjalik ning tundub, et valmis kõikjal oma nõu ja jõuga abiks olema. Koostöö temaga on midagi sellist, mida võiks nimetada jagatud vastutuseks ning kooli ja kodu koostööks, kus igaühel oma osa. Küllap saab ka Matildega korda, sest kord rühmas, meeldib talle seal väga, eriti pärlid kasvataja Mare ripsmete peal!

1 kommentaar

  • Imbi ütleb:

    Tavaline asi, et lasteaialapsed nutavad. Ema juurest ära, vara tõusta, kõik on uus ja võõras.
    Minu laps viskas riietehoiu põrandale pikali, kust kasvataja ta süles rühma viis:)
    Kindel see, et peagi harjuvad kõik ja ei nuta enam. Mõnel võtab lihtsalt kauem aega.
    Koolivaimustus läheb algklassides üle ja tekib koolikohustus, see pole enam nii tore asi.

Jäta kommentaar