Sellel suvel olen oma käes hoidnud juba metsvindi ja hallrästa poega. Väikest linavästrikku nägin alles eile aga nii lähedale, et oleksin saanud linnu kätte võtta, ta mind ei lasknud.
Tarvitses mul eile vaid kirjutada suitsupääsukestest ja nende peatselt pesa hülgavatest poegadest, kui täna ühele peaaegu et otsa komistasin. Linnuke oli maandunud maja ette teerajale ja arglikult alanud dialoogist koorus lõpuks välja usaldusväärne suhe! :) Vanemate ärevast sädinast hoolimata tundis maailma avastama lennanud pääsupoeg, et minu või Mattise sõrm on istumiseks ning jõu kogumiseks õige koht. Lõpuks olin ma lausa sunnitud ta sokutama sauna veranda palgiservale, sest äralendamine (mis niikuinii oli kehvake) ei tulnud kõne allagi.
Nagu teistegi siinkohatud ja abituna maapinnal nähtud linnuhakatiste puhul, soovin ma sellelegi tuult tiibadesse kuigi ma ei saa ju kunagi teada kas mu head soovid täide lähevad!
Samal ajal kui meie Mattisega pääsukesega hõivatud olime, käis vastu akent järjekordne kolks ja õhku jäi sulepilv. See, mis alguses tundus ainult uimaseks löödud linnuna rohus, osutus lähemal vaatlusel veel elusoojaks laibaks.
