Parem ja etem kui tänapäeva nõiakunst

Krabat oli sellest [nõiakunstist – MM] lummatud. “Ma küsin, milleks me üldse enam töötame, kui kõike on võimalik nõidumise abil saavutada, mida meie oma kätega peame korda saatma!” Hüüdis ta.

“Kindlasti,” ütles Tonda. “Aga mis sa arvad, kas sul varsti niisugusest elust villand ei saaks! Ilma tööta. pikka aega seda välja ei kannata – muidugi, kui sa ei taha varem või hiljem põhja minna.”

Offried Preussler, Krabat

Tänapäeva kontekstis oleks nõidumine kah “töö”, sest väga suur osa meist sellega just tegelebki ja seetõttu ei pruugi ei minu ega ka kirjaniku mõttekonstruktsioon olla kõigile arusaadav. Ka minu igapäevatöö, see millega ma leiba teenin, on paras nõidumine. Ma ei loo ega tooda selle käigus midagi.

Võlumise teen ma tasa oma kodus Nahkanuial. Küsimus ei ole selles kas siin tööd jagub, tööd leiab alati. Pigem on küsimus selles, kas kõike seda mida ma teen peab tegema ja tegema viisil kuidas ma teen.

Olen jõudmas ühele poole Toivole antud lubaduse täitmisega. Tuulemurd tema metsas on likvideeritud ja kuidas veel. Õe ja õemehe abiga tükeldasime nädalavahetusel viimased kuused ning kandsime oksad lõkkesse. Kontrastina seal varem olnule laiub tuulemurru asemel sõna otseses mõttes park.

Oleks ju võinud nõiduda, vedada küte metsast välja ja jätta oksad metsa alla kõdunema. Tegelikult oleks saanud ju selle töö ka tellida või siis talgukorras ära teha. Ja mitte et mul viimase vastu midagi oleks, saaks mul sellisest “elust peatselt villand”. Ma arvan, et see on mulle nagu päästerõngas, mis kaitseb mind ‘varem või hiljem põhja minemise eest’! See on parem ja etem kui tänapäeva “nõiakunst”.

NB! Raamatut, millest on pärit postituse avalõigus toodud tsitaat, loen ma praegu enne magamaminekut Mattisele (ja ka Matildele kui ta suvatseb selleks ajaks oma voodisse ilmuda). Hea raamat, soovitan kõigile!