Ma ei tea kuidas on teistega aga näen ennast tihtipeale ärritumas kui kas postkontoris, tanklas või mobiilseid teenuseid pakkuvas ettevõttes võetakse klienditeenindusest viimast. Mul endal on tavaliselt mingis osas kodutöö tehtud ning nimetatud kohtades toimub pelk vormistamine. Maksan kütuse eest, panen ümbriku posti või siis küsin oma konkreetse küsimuse. Kuidagi võõrastav on näha sellisel puhul korraga 10-le erinevas kastmes kabanossile esmakordselt tellimust tegevat klienti, temaga sundimatult vestlevat teenindajat ning nende järel 10-t maksmist ootavat klienti! Arusaadav, et kui selline võimalus on loodud, võib ja tuleb seda kasutada. Kuid kas pisut enam märkamist ümbritseva suhtes ei võiks olla loomulik?
Seisan juba 60 Tallinna linna piiril ümbritsetuna ummikutest. Ma ei saa aru, milles on küsimus! Teeolud pole NII halvad, et sõita ei saaks! Järelikult räägime juhtidest, kellel on talverehvid vahetamata või puudub sõidukogemus. Miks see on nii? Miks ei taha me enam märgata isegi tehnilisi ja käegakatsutavaid vastuolusid, sisemistest rääkimata?
1 kommentaar
Ma sõitsin täna Norra-Jõeküla kaudu Tapiku-Aidu peale. Norra- Jõeküla tee ilusti sisse aetud, kuid …Jõeküla silla alguseni. Silla pealt lumi täiesti ajamata ja ca. 20 m madala autoga läbimatu. Silla teisest otsast alates tee jällegi sõidetav.
Kas tasub vaeva lükata 10+10 km teed edasi-tagasi ja viimased 20 m. jätta tegemata? Kas “pisut enamat märkamist ümbritseva suhtes ei võiks olla loomulik?”
Norra-Jõeküla-Norra sõitjaid oleks tarvilik mingil viisil hoiatada, et Jõeküla sild võib olla läbimatu, et nad võtaksid labidad kaasa.
Muidugi oleks huvitav kuulda, kuidas vastutav keha seletab sillalt lume mitte lükkamist. Võib-olla on tema masin kõrgem kui 3,2 m, või laiem kui sild…