Igal aastal on meil kombeks vähemalt korra käia ära Merja linnamäel kelgutamas. Tavaliselt üritame minna rohkem kui oma perega, näiteks õelastega, siis on lusti rohkem ning neile jääb mälestus millestki, mida nad linnas ei saa kogeda. Oleme viimasel kolmel aastal mäele minnes saanud ise sinna kõik rajad sisse sõita, Paide Vallimäel seda naljalt ei juhtunud, ikka oli keegi ees.
Ka seekordne käik läks asja ette, sest tegevust jagus ja kui ei jagunud, mõtlesid asjaosalised selle endale käigu pealt välja. Poisid sõitsid salvokelguga lumelauda ja ronisid kuuse otsa, hüppasime, loopisime lund ja kelgutasime. Päris mõnus oli.
Vallavalitsusele annaksin soovituse tee Merja linnamäele puhas hoida. Pean silmas lõiku Valdeku maja juures olevast sildist kuni kohani, kus tee keerab heinamaale. Poleks paha sinna ka väike “parkla” rajada, siis ehk oleks valla ühel suurimal vaatamisväärsusel ja meelelahutuskohal rohkem külastajaid. Altpoolt leiad valiku Merjamäel tehtud fotosid (kliki ühel ning siis lihtsalt sirvi nooleklahvidega). Kui eelistad fotosid vaadata Google keskkonnas, kliki siia.
4 kommentaari
Kui me laupäeval nii kolme paiku sinna jõudsime, olid siis ilmselt need teie jäljed ja rajad, mida nägime. (:
Tallusime neid igatahes veel rohkem kinni ja siledamaks ja sai radu juurdegi. Kui väga palju lund ja tuisku peale ei tule, peaks lusti veel laialt jaguma järgmistekski kordadeks.
Tore, et on teisigi käijaid ja kahju et ei trehvanud.
Loen “Postimees”, 27. juuni 1938, lk. 5, et “Merja linnus sai reljeefse malmkaardi…”. Koos Wahastu linnusega polevatki artikli kirjutaja andmetel rohkem linnuseid Järvamaal…
Kas “reljeefne malmkaart” Merja linnusel on veel alles. Kalana linnusel, ca 20 km lõunas, oli see tänavu suvel igatahes olemas?
Jah on alles. See on seesama kivi, millelt lapsed hüppavad.