Ma pole ammu midagi vahedat ja kriitilist postitanud. See pole kunagi olnud mulle eesmärk omaette, küll on sellest kujunenud teatav sõltumatu ja “objektiivse” mõtlemis(võim)e mõõdupuu. Tuleb meelde postitus “Küla kas neelab su alla või sülitab välja”, kus avaldasin kartust, et ühel päeval võin ma samastuda paljude nende kohalikega, kes väikestele kogukondadele iseloomulikust, väga põimunud suhetevõrgustikust pimestatuna, loobuvad isiklikest seisukohtadest tunnustuse või töökoha nimel. Oman endiselt arusaamist, et sellise hinna maksmine ei ole mulle hetkel jõukohane.
Seekordseks teemaks on kohalik turismimajandus. Ajenditeks postituse kirjutamisel on hiljuti avalikkusele vaatamiseks pandud Koeru, Kareda ja Järva-Jaani valda tutvustav videoklipp ning minu kohtumine Uuno Aaniga kohalikke küla- ja mõisakoole hõlmava projekti osas.
Milles on küsimus? Küsimus ei ole Koerut tutvustava video kvaliteedis, see on minu arvates ideeliselt ja tehniliselt väga hästi teostatud. Küsimus on taaskord mingites trendides ja ebakõlas, mis vajaks minu arvates lahendamist ning mille see videoklipp kenasti esile toob.
Looduskaitse valdkonnas on olemas selline termin nagu “kaitstavad looduse üksikobjekt” ehk “«Kaitstavate loodusobjektide seaduse» kohaselt kaitse alla võetud teadusliku, ajaloolis-kultuurilise või esteetilise väärtusega elus- või eluta looduse objekt nagu puu, rändrahn, juga, pank, astang, koobas, paljand ja karst, allikas või nende rühm.” Sellised objektid paiknevad laialipillutatult üle maa ning on sageli raskesti ligipääsetavad või asuvad kohtades, kuhu juhuslikult või läbisõidul sattumine pole väga tõenäoline ning kuhu eraldi minna oleks kulukas. Üks hea viis selliseid üksikobjekte külastada on leida mingi siduv tunnus ning hakata sarnase tunnusega objektide külastusi “koguma”. Sellisel moel tekib marsruut või teemarada, mida mööda liikudes saab lühema aja jooksul vaadeldavast palju parema ülevaate.
Olles Koerus elanud mõned aastad, tundub mulle, et siinse aktiivi aur läheb liiga sageli just nende “üksikobjektide” ehk vaatamisväärsuste, üksikürituste või enda tehniliste võimaluste tutvustamisele, kuid tervik ununeb ja pikajalist kasu ettevõetud projektist ei osata või ei suudeta näha. Objektide ühendamine ja arendamine erinevatele sihtgruppidele mõeldud võrgustikeks, loogilisteks, temaatilisteks matkaradadeks, on jäänud tahaplaanile.
Just sellel teemal toimus ka minu vestlus Uunoga, kellel on vahva plaan tuleval aastal korraldada üks kohalikke küla- ja mõisakoole tutvustav bussieksursioon. Tema algsest ideest avaldada iga kooli kohta Nahkanuia ajaveebis eraldi postitus, kasvas välja lihtne kaart ja statsionaarsete infotahvlitega varustatud matkarada, mis jääks hiljem kasutada näiteks kohalikele turismiteenuste pakkujatele või siis omal käel Koeru valla selle temaatikaga tutvuda soovijaile. Sellist rada saab turist kasutada iseseisvalt, teda saab sinna saata andes talle kaardi ning rentides rattad või siis lausa korraldada giidiga matku. Lisaks oleks see täiesti uus võimalus koolidele ning aitaks hoida kadumast mälestustel ning ajaloopärandil.
Siin on peidus väljakutse kõigile osapooletele nii avalikus-, era- kui ka kolmandas sektoris koostööks, üksteise toetamiseks valdkondades, mille ettevalmistamise maht eeldab materjali avaldamist mingis jäävas vormis. Näiteks sellesama Uuno poolt pakutud blogipostituste seeria tarbeks tuleb teha sedavõrd palju eeltööd, et nende tahvlite valmistamine on puhas formaalsus. Lisanduvat rahalist kulu võiksid lisaks omavalitsusele aidata jagada kohalikud ettevõtjad.
Kuid kuidas tutvustada neid vaatamisväärsusi, mille juurde teed ei vii või kus see vajaks korrastamist? Võtkem näiteks Endla looduskaitseala, mis on leidnud õigustatult koha ka Looduskaare videoklipis. Jätame hetkeks kõrvale asjaolu, et tegemist on ajalise liikumispiiranguga alaga, kohati lausa reservaadiga, ning keskendume juurdepääsule. Koeru vallast sisuliselt puudub ligipääs Endla kaitsealale. Ainus matkarada Endlas on Jõgevamaal ning saab alguse Tooma külast. Kaitseala läbib Põltsamaa jõgi, millele hetkel pääseb peale Piibe sillalt, mis samuti on valla piiridest väljas. Koeru poolt on võimalik jõuda allikarohkele alale Endla kaitseala lääneserval kuid selle näol on tegemist siiski pigem Pandivere kõrgustikuga seotud loodusnähtusega. Kaitsealale viivaid teid on tegelikult mitu (Kanamatsi rabasaartele viiv tee, Vardja-Haava tee, Metsanurga küla läbiv tee, Kirikumäe tee, Jõeküla-Räägu-Sinijärve rada) kuid need on kõik väga halvas korras. Ma pole märganud mingit aktiivsust ei omavalitsuse ega muul tasandil nende teede kordategemise või korrashoidmise vastu kuigi selline tegutsemine looks väga omanäolise võimaluse kohalike, erinevat liiki, vaatamisväärsuste, aja- ja kultuuriloo tutvustamiseks ning omavahel sidumiseks.
Sama lugu on Merja linnamäega, mis on üks Järvamaa kahest (kui ma ei eksi) teadaolevast linnusekohast, kus asub vaatetorn ning mis on talvel lumega suurepärane koht lastega liulaskmiseks. Suvel upub mõnesajameetrine teelõik mudasse, talvel lumme. Omavalitsuse tasandil oleksin ma huvitatud Merjale viiva tee kordategemisest ning selle aktiivsest kasutusest koostöös kohalike turismiteenuste pakkujatega. Miks ei võiks Merja mägi olla üks kahest talvisest meelelahutuskohast lisaks laululava ümbruses paiknevatele suusaradadele?
Probleemiks võib olla ka sarnase iseloomuga loodusobjektide, näiteks veekogude, ebaühtlane ja kohati õigustamatu kasutuskoormus, mille põhjuseks võib olla näiline eelis (parem juurdepääs, uudne lähenemine) või seadustest, normidest tulenevate keeldude puudumine. Ma kindlasti ei kiida täna heaks Koeru valla territooriumil voolavate väiksemate jõgede kasutamist kanuutamiseks, samal ajal kui Põltsamaa jõele satuvad retkelised harva. Rohkem kui 10 aasta jooksul olen Põltsamaa jõel ainult korra kohanud teist gruppi ning võrreldes Võhandu või Pirita jõega, nimetatakse seda sihtkohana ikka tänamatult vähe. Selle jõe potensiaal on selgelt kasutamata, võtkem või (Piibe-Jõeküla lõik) rabamaastik, mida see vongeldes läbib, kaks haruldast ja huvitava looga järve, mis jõe teele jäävad, vähemalt kaks ametlikku laagriplatsi, veskikoht, põnev talitee, sillad, kõrtsikohad, soo- ja metsatalud, süvendamisega seonduv. Samal ajal on nii Vahu, Preedi, Võlingi ja Oostriku tuntud kui head forellijõed ning ka kalamehed on potensiaalsed turistid! Mulle tundub, et vähemalt siin on ruumi mõlemale osapoolele, kusjuures kanuutamisel tuleb ilmselgelt kasuks Põltsamaa jõe laius ning kalastamisel teiste jõgede privaatsus.
Heaks näiteks on ka Väinjärv kuigi pisut teisest vaatenurgast. Olen Nahkanuia ajaveebis pööranud tähelepanu vähemalt kahele Väinjärvega seotud probleemile, millest üks on rannaala korrashoid ja teine turvalisus. Ka siin on tegemist valdkonnaga, mille seisukord peaks turistidest sõltuvate äride survel ja osalusel kuid valla initsiatiivil paranema. Usun, et sarnaseid objekte kasutavad tänased ja tulevased turismivaldkonnas tegutsejad leiaksid uusi kliente ning seoksid olemasolevaid näiteks läbi korrastustalgute, mille eesmärgiks ei ole ettevõtjale raha teenimiseks paremate tingimuste loomine vaid eelkõige mure ressursi pärast, mis liigsel kasutamisel kipub oma väärtust kaotama. Ja rääkides näiteks loodusobjektidest, kaotavad sellest lõpuks kõik.
Ma ei tea ühtki turismiteenuse pakkujat ümbruskonnas (loodetavasti on küsimus minu väheses informeerituses), kes võtaks ette näiteks jõgede puhastamise prügist või siis teeks sedasama metsaradadel. Vajadus ju on, nagu seda ilmekalt näitas minu poolt ette võetud pudelite korjamise aktsioon Põltsamaa jõel ning hiljuti Jõekülas Peetri talu ümbruses kohatud prügihunnikud. Sellised talgud võiksid olla (tasuline) traditsioon iga hooaja (kanuu-, ranna-, jalgsimatka-) alguses ja ma usun, et osalejaid leiduks!? Samuti lisaks see korraldajale usalduskrediiti ning õigustaks ühe või teise loodusressursi kasutamist kasumi teenimise eesmärgil.
Lisaks eelmainitule pole ma täheldanud ka mingisugust huvigruppide lobitööd olukorras muutuste tekitamiseks. Ei näe ma seda Koeru Kajas, mis toimides küll eelkõige teadetetahvlina, võtab kindlasti vastu hästi kirjutatud ja sisuka artikli ühe või teise turismivaldkonna arendamisest või arendamise vajalikkusest. Lisaks töö vallavalitsuse ja volikogu liikmetega, projektides osalemine ning valla kaasamine nendesse. See kõik puudub.
Kui nüüd lühidalt kokku võtta eelnevad 7 lõiku, kõlaksid neis toodud peamised punktid järgmiselt:
- Meil on olemas üksikud huviobjektid, mis ei ole omavahel seotud erinevaid sihtgruppe huvitavateks matkaradadeks või võrgustikeks;
- Liigne keskendumine olemasolevale taristule kui võimalusele tehtud rahapaigutus kiiremini tagasi teenida ning tugeva potensiaaliga ning pikemas perspektiivis tulutoovate arenduste (matkarajad, rattarajad, kaardid, tähistus) täielik puudumine;
- Puuduvad või väga halvas seisukorras ligipääsuteed ei võimalda osade vaatamisväärsuste juurde jõuda;
- Kahe või enama võimaluse korral kiputakse kasutama huvitavamat, andmata enesele aru, et uue loodusobjekti rakendamisel turismivankri ette on otstarbekas enne vana potensiaal lõpuni ära kasutada ning et sellega võib kaasneda konflikt mõne teise sama õigustatud kasutajagrupiga;
- Puudulik heakord suure kasutuskoormusega külastuskohtades (Väinjärv, Põltsamaa jõgi), aga ka mujal, ning omavalitsuse suutmatus kaasata heakorra tagamisse erasektorit, kelle jaoks on see üks peamisi edu pante;
- Puudub vastavateemaline avalik arutelu ning teenusepakkujate lobitöö omavalitsuses. Kui mingeid asju aetakse, on need mingites kitsastes valdkondades ega hõlma tervikpilti, kõigi huvitatud osapoolte kaasamisest rääkimata.
Kohaliku turisminduse edu võti ei ole valdkonna ettevõtjate ja omavalitsuse omavaheline või vastastikkune ristturundus või lihtsalt turundus, ega ka mitte eralõbu, see on koostegemine ja koosarendamine, millest peaks olema huvitatud iga siinne ettevõte. See on ka teineteisega arvestamine. Mõelda tuleks tulevikule ning teinekord pisut abstraktseltki. Näiteks suudan ma vähemalt enda jaoks siduda hiljutises postituses mainitud kuulujutu Koeru Keskkooli igaastase traditsioonilise tantsuürituse katkemisest tagasilöögiga kohalikule majanduselule, sealhulgas kindlasti ka turismindusele. See on midagi, mis meid eristab ja muudab omanäoliseks. Kui me sellisel kaubamärgil laseme hääbuda, pole ime et käega lüüakse prügile Väinjärve rannas ning unustatakse puhtaks lükata tee Merjamäele. Nii luuakse teatavat mugavust, miinusmärgiga suhtumist, millele on omadus jõuda massidesse oma olemusest tulenevalt. Ja ühel hetkel olemegi olukorras kus meie ääremaastumine ei ole tingitud mitte ainult väljarändest vaid ka kasutuskõlbmatust keskkonnast.
Igal juhul oleks nüüd hea pärast pikka endapoolset monoloogi lugeda teiste omasid. Valgustage mind selles osas, mis vallas toimub ning andke märku kui olen kuskil millegagi ilmselgelt mööda pannud. Aga Looduskaare video on väga hea ja ma ise loodan, et sellele tekib taha omavalitsuse ja turismiteenuse pakkujate toel asjakohane sisu. Jõudu!
14 kommentaari
Mõtted on head ning tulevikus võiks ka enamik asju nii olla nagu sa kirjeldad. Olen vallas juhtinud tähelepanu allikatele viiva tee osas kuni Preedi sillani, samuti Kirikumäe tee probleemi käsitlenud. Vastuseks olen saanud, et hoolduseks pole vahendeid. Volikogus öeldi, et esmatähtsad on teed, mille kasutamissagedus on just vallaelanike seas kõrge.
Väinjärve probleemidest olen juhtinud vallas tähelepanu parkimisplatsile, mis vihamste ilmadega porimülkaks muutub. Samuti üldine olukord rannas, mis vajaks hooldamist. Väinjärv on Koeru Haridus- ja kultuuriseltsi hallata hetkel. Leian, et kui see kohustus on võetud, siis tuleks ka tulevikku silmas pidades teha hooldus- ja arendustöid. Väinjärva veepeo kasumist (kui selline asi tekib) mingi osa, võiks paigutada just Väinjärve heakorda.
Kuid nagu aru võib saada siis minu üksiküritustel tolku ei ole. Usun, et kui mõni huvigrupp selle teema tõsisemalt üles võtaks ,ning ei piirduks vaid siia blogisse jäämisega, siis on kasutegur suurem. Samas isiklikult olen valmis koguaeg nendel teemadel kaasa rääkima ning valmis koostööks.
Kui rääkida veel jõgede ja matkaradade puhastamisest, siis see aasta kevadel käisin sõpradega Põltsamaa ja Preedi jõel prügi korjamas. Usun, et selliseid inimesi on veel, kes käivad vabast tahtest puhastamas, kuid sellest ei anta lihtsalt teada. Ja kas peakski? Samas tuleks ka kalameestel keskkonnaalaselt ennast veidikene harida, sest mitmed Gini purgid ja muud kalasööda totsikud, mis tee prügikotti leidsid, pärinesid suure tõenäosusega just neilt.
Mina räägin sellest teemast kaasa koerukana, mitte matkakorraldajana. Samuti ei viibinud mina ei kutsutu ega huvilisena videoklipi esitlusel. Need, kes seal viibisid või keda klipis esitletakse, teavad ka huvigrupi kohta kui mitte ei peaks sinna lausa kuuluma.
Kindlasti peaks Koeru vallavolikogu liige ja Koerus matkade korraldamisega seotud ettevõtte esindaja oma heategevuslikest aktsioonidest nagu näiteks jõgede rämpsust puhastamine, avalikult rääkima. Nii tekib arutelu ja miks ka mitte eeskuju.
“Ainult” blogis sellise kirjutise avaldamise etteheide tundub kuidagi kohatu, sest mujal Koerus selliseid kirjutisi avalikult ei esitata. Võib olla ongi probleem selles, et kõik on valmis “kaasa rääkima” aga mitte eest vedama? Mis siis saab kui keegi ei räägi? Siis ju probleemi polegi.
Metsa risustajaid leidub nii matka-, metsa-, jahi-, kala- ja muidumeeste hulgas.
Minu mõtted ei olnud sellised, kuidas ning millise emotsioonidega sa neid tõlgendasid. Tihti ei anna internetiteksti lugemine edasi seda õiget nö. meeleolu. Vahetu suhtlemine väldib arusaamatusi.
Lisan, et juhtisin samadele probleemidele tähelepanu ka siis, kui ei tegelenud matkade korraldamisega ega kuulunud volikokku. Olin ja olen neid teemasid käsitledes jätkuvalt koerukas. Sinu välja toodud “tiitlid” ei muuda minu suhtumist teemasse kuidagi teistsuguseks, vaid pean seda oluliseks nii või teisiti.
Looduskaare filmi tegijatega on tekkinud ka huvigrupp, kes nüüd on järgmised sammud paika pannud, kuidas olukorda paremaks muuta. Ükski asi ei sünni üle öö. Lisaks pole siinkandi turismiga varasemalt aktiivselt tegeletud, mistõttu koheselt ideaali nõuda ei ole võimalik. Samas on selle projektiga tekkimas ka eestvedajad, kes ei ole pelgalt jutumärkides kaasarääkijad.
Ei väidagi, et peale kalameeste keegi teine ei tegeleks looduse risustamisega. Konkreetne piirkond on aga eelkõige kalameeste tegutsemispiirkond.
Seda blogipostitust nähes olin kimbatuses. Tahtsin vastu vaielda aga arvasin, et keevalisusest lähen liiale seetõttu otsustasin anda aega enne kui midagi ütlen. Pean ikkagi sinu tegemistest väga lugu. Samas ei lähe see postitus meelest ja pean ütlema, et leidsin arutluses ühe loogikavea, millele ei saa jätta tähelepanu juhtimata.
Postituse alguses viitad, et mõisaretk on hea idee, käiakse läbi mitu mõisa ja sellest sünnib tervik. Nüüd kanuutamise kohta ütled, et ei kiida heaks väiksemate jõgede peal kanuutamist kuna Põltsamaa jõe ressurss on kasutamata. Samamoodi võiks ju öelda, et enne ei lisa mõisateekonda peale Aruküla mõisa (mis on suurem ja uhkem kui teised) ühtegi teist mõisa kui kõige suurema mõisa ressurss on kasutatud.
Kasutades välja toodud argumente võiks tuua üsna absurdseid paralleele miks tuleks ka mõisatuuril keskenduda ainult ühele mõisale, näiteks Aruküla mõisale:
„…veskikoht, põnev talitee, sillad, kõrtsikohad, soo- ja metsatalud, süvendamisega seonduv.“ Versus: Aruküla mõisa valitsejad läbi ajaloo, mitmed kõrvalhooned, kuulsusrikas ajalugu, põneva/saladusliku saamislooga tiik.
„Kusjuures kanuutamisel tuleb ilmselgelt kasuks Põltsamaa jõe laius“ – Aruküla mõisa ainueksponeerimise kasuks räägib see, et turistidel on seal rohkem ruumi kui väiksemates Koeru valla mõisades.
Kõlab ju naljakalt? Samamoodi tundubki mulle ettepanek muuta Põltsamaa jõgi ainukeseks kanuutatavaks jõeks absurdne. Tiheda veematkajana hindan ma hoopis rohkem Preedi jõe ilu ja mitmekülgsust. Nii kanuu kui kummipaadiga vee peal liueldes. Ma ei saa aru, kuidas ma väiksema jõe peal loodusele kahjulikum olen kui suurema jõe peal. (See kehtib nii minu kui gruppide kohta, kes vee peale lähevad)
Kalal käin küll enamasti Põltsamaa jõel. ( ja ei nõua sealjuures kelleltki liikumispiirangut, et saaksin seda teha vaikuses ja rahus) Kalamehed, eriti just forellimehed, tahavad tõesti jumalikus vaikuses jõe ääres õngitseda aga olgem nüüd piirangute seadmisel mõistlikud. Olen kirglik kalamees ja mulle meeldib eriti forelle ka lihtsalt niisama vaatamas käia. Seega mida vähem neid välja püütakse seda parem. Nii tundub mulle.
Mis puutub veel prügi korjamisse, siis olen sellel aastal kanuutanud umbes kümnel korral ja täpselt nii palju kordi ka jõest prügi välja korjanud. Küll ei pea ma seda nii eriliseks sündmuseks, et sellest peaks kuskil avalikult hõikama. See on ju harituse ja sisemise viisakuse küsimus, milleni kahjuks väga paljud looduses viibivad inimesed peavad veel iseseisvalt jõudma.
Tänan Kaarel kommentaari eest! Pean tunnustust väärivaks Sinu otsust mitte kohe reageerida ning teha seda pärast pikemat järelemõtlemist. Mina loogikaviga ei näe, samuti ei kõla ükski minu postituse osa vähemalt mulle naljakalt ega absurdselt.
Ma püüan selgitada ja teha seda nii lühidalt kui oskan.
Mõisatuuril ei teki huvide konflikti. Reeglina saab mõisu “tarbida” ka näiteks Uuno projekti võtmes distantsilt, kahjustamata sealjuures ei ehitist ega selle omaniku huve. Loodusobjektide, eriti selliste puhul, mis on säilitanud oma teatava ürgsuse ja puutumatuse, nagu näiteks Preedi jõgi nii forellide elupaigana kui ka laiemalt, on “huvide konflikt” sisuliselt sisse kodeeritud. Ja ma ei pea silmas kalamehi vaid keskkonda tervikuna.
Kui Sa mõtled oma mõisanäitele, mis on väga meelevaldne või “absurnde” nagu Sa isegi väidad, kaalu ka järgmist. Näiteks on mitmeid selliseid arhitektuurimälestisi, kuhu tavakülastaja ligi ei pääse. Mitte kõik mõisad pole külastajatele avatud ning paljudesse pääseb vaid omanikuga kokkuleppel. Miks? Kas Sina teadsid, et Preedi jõel kanuutades jääb teele vähemalt kaks jõeforelli koelmut? Kuna koelmud on oma olemuselt sobiv koht kanuumatka peatuse tegemiseks, võib neis süütult solistades teha kaladele suurt kahju. Muuseas, vastavalt Endla looduskaitseala kaitse-eeskirjale (§4 p.8) võib kaitsealal, millele jääb ka osa Preedi jõest ja suur osa Põltsamaa jõest, korraldada veematku ainult kaitseala valitseja nõusolekul.
Absurdseid paralleele võib alati tuua aga need ei vii sageli eesmärgile ning liigagi sageli jäävadki absurdseteks paralleelideks. Seepärast ma rohkem sellel näitel ei peatu. Minu jaoks ei tähenda lukustamata uks alati luba sisse astuda.
Ma leian, et me kõik kes me armastame ja hoiame loodust, peame mõistma, millal, kuhu ja kellega saab ja tohib minna. Kuigi ka see on väga oluline, on jõest prügi korjamine siiski tagajärje, mitte põhjuse, likvideerimine. Seda silmas pidades võib looduskauni koha masside eest “saladuses” hoidmine olla teinekord tõhusa(i)m vahend looduse hoidmisel ja ka garantii, et sinna on põhjust tagasi minna.
Sellegipoolest on jõest prügi korjamine ja sellest teavitamine olulised. Ühele on see sisemise viisakuse küsimus, teine ei saa arugi kui tal õllepurk metsa lendab. Ainult rääkides saame ka selle teema fookuses hoida. Kindlasti tuleb seda teha õiges võtmes ja eriti oluline on see, et sellest räägivad need, kes ise aktiivselt looduses liiguvad või moodsas keeles öeldes, seda tarbivad. Nii Sina kui Toomas olete kahtlemata isikud, kelle arvamus paljudele Koeru noortele korda läheb, tagasihoidlikkus antud olukorras pole voorus!
Lõppeks ei pea ma vajalikuks hakata eraldi selgitama, et ma ei sea oma postitusega piiranguid vaid avaldan lihtsalt mõtteid ning seisukohti, millega ei pea nõustuma.
Pikalt ei taha praegu kirjutada,aga mõningad täpsustused forellipüügi kohapealt.Forelli ei õngitseta,püütakse vaid spinningu ja lendõngega ja vaid tehispeibutisega.Ussid ja muud loomsed söödad on keelatud.Et forelli meelitada tehissööta haarama,peab kalamees olema märkamatu ja vaikselt.See kehtib just suuremate ja mõõdus forellide kohta,harvade eranditega.Kui väiksel ojal hakkab tegutsema hulgaliselt kanuumatku ja raftingut korraldavaid firmasid,ja miks ei või ka teised kanuufirmad huvi tundma hakata,siis tähendab see paratamatult paljudele kaugelt forellipüüki proovima tulnutele luhtunud püügikorda,sest peale häirimist on kala päris pikaks ajaks peitu pugenud ja ei tunne huvi mingi peibutise vastu.Suuremal jõel mõjub selline härimine vähem,sest kala ja häirija võivad olla teineteisest piisavalt kaugel.
Samuti on küsitav tegevus looduskaitsealal mootorsaega omale vette langenud puudest tee läbisaagimine.Kas selleks peab olema mingi kooskõlastus?Neid puid kasutavad jõe ületuseks lisaks inimestele ka loomad ja isegi sellised nagu talveunest ärganud karu möödunud kevadel.Selline jõe puhtakssaagimine loob eeldused röövpüüdjate ja elektriga püüdjate salapäraseks tegevuseks.Nad saavad samuti kanuusid ja paate kergesti oma tapatööks kasutada.Väiksed ojad on selle suhtes aga eriti haavatavad.
Kanuude sisselaskmiseks ja puhkepeatusteks kasutatakse reeglina madalaid kohti ja tallatakse forelli kudepesadel,kus hauduv mari hävitatakse.Samas panevad riigid ja era-annetajad suuri summasid kudetingimuste parandamisse,loomisse ja koelmute korrashoidu.
Tegelikult saab veidikese saetöö hinnaga ka Võllingi ja Oostriku jõgedel kanuutada.Väga kaunid vaiksed,puutumatud jõekesed.
+.
Koelmud on vajalikud ja nende kaitsmine tähtis aga koelmu olemasolu üksi ei ole piisav, et selle tõttu üldine liikumiskeeld välja kuulutada. Päris nii see ka ei ole, et maikuus kui jõgi kanuutatav on, mõned kanuud kudemist segavad – ka parima ettekujutuse korral ei saa me rääkida massiturismist. Peale selle ka forellimaimud ujuvad ringi, et mitte röövkaladele ohvriks langeda.
Mis puutub forelli üüdjatesse, siis selles ma probleemi ei näe. Kes tahab kala püüda peab lootma heale õnnele – a) kala võtab ja b) leiab rahuliku koha püüdmiseks, kus näiteks kanuusid pole. Päris ausalt, mina ei eelda, et minu forelli püüdmise sündmuseks peab kellegi teise tegevust piirama. Pole seda teinud varem ja ei tee seda ka tulevikus. Tuleb olla ise piisavalt leidlik, et leida koht kus mõlemad tingimused on täidetud.
Üldse tunduvad siin kommentaarides välja käidud väidete eeldused võimalikest kõige hullemad. Tulevad tuhanded turistid, kelle loodushoidliku mõtteviisi taset saab hinnata ülihalvaks, prügi hoidmisest ei tea matkajad ka midagi ja tahavad ainult lõhkuda ja laamendada jne. Mina ilmselt eeldan, et suurema osa loodusesse tulnud inimeste teadlikkust looduses mõistlikust käitumisest on parem.
PS! Kanuud lastakse vette/võetakse välja tavaliselt ikka autoteede või muude ligipääsetavate kohtade lähistel, mis ei ole koelmutele sobivad kohad.
Lase käia Kaarel! Elad vabal maal.
Oleme ikka sõbrad edasi :)
Ma kõiki kanuude sisselaskmise kohti ei tea aga Rõhu silla juures on küll üsnagi täpselt koelmu. Kui maim alles marjateras, siis ei uju ta kruusakuhilast kuhugi.
Ja ega just palju kohti ju pole, kus forelli püüda saaks aga kanuutamine välistatud.
Uurisin, kuidas kanuutamine mõjutab jõeforellide ja teiste kalade pesitsemist Eesti Maaülikooli teadurilt, kes tegeleb siseveekogude kaitse ja majandamse teemadega.
Vastus:
“Tere,
Ei tea vastata. Eestis pole kindlasti keegi asja uurinud. Pole ka väliskirjandust uurinud, ja eks ta kahtlane on, kas teaduskirjandusest midagi meie tingimusi puudutavat leiabki. Poleks ju palju kasu, kui leiaks, et suurtel jõgedel suurte mootorlaevade liikumist ongi uuritud…
Eks sellise asja uurimine ongi kallis lõbu. Tõsisemalt võetav uurimine eeldab telemeetria, akustiliste märgiste ja akustiliste kaamerate kasutamist. Lihtsalt tunde järgi asjast rääkimine jääb ikka uskumise tasemele. Arvan, et probleemi ei peeta nii aktuaalseks, et keegi sellist uuringut tellima hakkaks.
Rein J.”
Lisaks lugesin, et vastsed kooruvad sõltuvalt veetemperatuurist alles 2…6 kuu pärast, mis tähendab, et kanuutamine ei avalda suve teises pooles suuremat mõju enam vastsetele. Ja see on äärmuslik ajaline piir selle info kohaselt.
Samuti võiksid küsimuse lahendamiseks anda forellikütit infot, kus on nimetatud koelmud asuvad. Selleks oleks mõistlik kokku saada ja teemat arutada. Võin soovi korral ise ühendust võtta.
See on tegelikult ilma teadlaste arvamuseta selge, et ega keegi kanuuga forellile ikka otsa ei sõida. Otsene marjal tallamine tuleb kõne alla siis, kui kanuutada oktoobrist ca mai juunini, mis ongi siis see marja inkubeerumise aeg. See on seotud nn kraadpäevadega. Ja selleks tuleb siis muidugi kudepesal tallata.
Suurem oht on just see jõe laevatatavaks muutmine, mis võib ahvatleda öistele matkadele ka elektriga suristajaid ja selle tegevuse mõjud on väga rasked ja pikaajalised. Kui jõgi ikka koprapuid täis, siis kiiret saaki lootev röövik ikka üritama ei viitsi minna. Muud moodi sellist tegevust ei avasta ega piira.
Üks koht, kus paluks mitte maabuda, on Vardja veski.
Leian, et mõistlik oleks siiski kokku saada.
Leidsin detsember 2012 Koeru Kajast sellise nupukese: