Vesine postitus

See on juba kolmas suvi Nahkanuial. Kogu selle aja olen olnud teadlik Rõhu Umbjärvest. Tee selle järve juurde on varustatud sissesõitu keelava märgiga ja suubub pealtnäha metsa Karrode maja kõrvalt. Keelumärk on teeotsas seetõttu, et järv asub turbarabas. Teadsin ka seda, et selle järve ääres käivad kohalikud suviti ujumas.

Täna nägin järve oma silmaga ära. Täiesti tavaline, ilus rabajärv, sooja vee ja järskude kallastega. Vesi tundus käega katsudes tõepoolest väga soe, pakun et vähemalt 20 kraadi. Vette ja sealt välja pääsemiseks on järve kaldal väike ja lihtne sillake. Mõnus koht istumiseks ja olemiseks. Räägitakse, et Rõhu Umbjärv on liigivaene ja kalamajanduslikku tähtsust tal ei ole. Sellegipoolest on järve kaldale seotud kaks paati ja minu saabudes lahkus Umbjärve äärest üks kalamees.

Selline ta on, 6,5 sinavat hektarit keset pruune turbapõlde:

Piltide kvaliteet pole just kõige parem, sest teen need tavaliselt oma telefoniga. Aga mingit aimu need ikka annavad ja juttu illustreerivad.

Hiljem sõitsin autoga Ilveste juurde, et laenata käru. Neil mainis oma õhtuks plaanitud kalalkäiku, kuhu ennast kaaslaseks pakkusin. Eks ikka lootuses mõni purikas endale ka kotti ja hiljem pannile pista. Kahjuks läks nii, et kala sai kätte hoopis Neil. Kuna tegemist oli alamõõdulise isendiga, lasime saagi vette tagasi kosuma. Jõudsime jõekallast mööda välja Haava sillani enne kui tagasi pöördusime. Muuseas, see sild mida mainin ei ole purre Haava talu all vaid kunagine postidele ehitatud korralik ülekäigukoht, ilmselt jõeäärsetelt heinamaadelt heina ära vedamiseks. Nagu kõik muugi Nahkanuias, on ka see ootuspäraselt lagunenud ja kasutuskõlbmatu. Paremaid päevi meenutavad vaid jõe keskel seisvad postid. Kahjuks hakkas pimedaks minema ja mul ei õnnestunud sillapostidest pilti teha. Lohutuseks on mul pakkuda foto kalaga Neilist.

Olen valmis ka oma külalised soojal suveõhtul niimoodi jõe äärde viima – vaikust kuulama ja viljakalt mitte midagi tegema. Tuletage seda ainult mulle meelde! Elamus on garanteeritud!