Olin neljapäeva õhtuks nii kapsas, et ei suutnud ühtki rida paberile panna. Ajaveebi mustanditesse salvestasin kolm märksõna: puudevedu, liivavedu ja vana kaardivägi.
Magasin neljapäeval kaua, sest südaööl lõppenud kalalkäik Neiliga tahtis uneajast oma osa. Kui ma siis lõpuks 10-paiku jalad alla sain, tuli poolikust päevast võtta maksimum. Sõin ja seadsin sammud (või õigemini auto nina) Kördi poole. Umbes 6 edasi tagasi sõitmisega olid saetud halud tee äärest ja krundi põhjapiirilt Nippi õulele toimetatud. Kartusest auto ja/või käru ära lõhkuda ma tagantpoolt ei üritanud. Sinna jäi sisetunde järgi veel ära veetud kogusega võrreldav hulk saarehalge.
Kui keegi nüüd arvab, et kõige raskem puudeveo juures halgude kärusse ja maha loopimine, siis ta eksib. Kõige ebameeldivam oli hoopis käru plastmassist katte üksi ülestõstmine ja alla laskmine. Kogu see mehhanism, mis katet üleval peaks hoidma, oli äärmiselt kipakas. Turvaliselt püsis see avatud asendis ainult täiuslikult tasasel pinnal ja tuulevaikses kohas. Väiksemgi kalle ja kergeim tuulehoog panid selle ohtlikult võbisema ja ühel korral lajatas kogu kupatus selja taga täiega kinni. Tegelikult oleks neid ohte saanud kahe kärus olnud metallist tugilati abil kenasti maandada ja katte stabiliseerida aga selle nipi sain ma alles pärast 3-4 reidi kätte.
Matile liivakasti liiva tuues hakkas mulle ähmaselt kohale jõudma, miks ootavad vanemad lastelt elu lõpuni kestvat lugupidamist ja austust. Selle “sirtsu” liiva pärast tuli võtta mitu telefonikõnet, käia kaks korda Ervital ja siis see lauspäikese käes kärusse kühveldada. Hiljem muidugi liivakasti ka. Selle kõige peale on ainult lootus ja unistus, et laps ka liivakastis mängib. Tavaliselt leiab ta maal olles hulgaliselt ettekäändeid, miks mitte oma asjadega mängida.
Ja siis vana kaardivägi. Olin just puude veoga ühele poole saanud ja tegelesin teise oma lemmiktööga – puude kastmisega, (ole olemas suuremat naudingut, kui ämbritega keskpäevase päikese käes puuhakatistele vett viia!) kui Rõhu poolt lähenes valge Ziguli ja jäi minu õues seisma. Autost astusid välja Kangelase perepoeg , hilisem kolhoosi esimees ja miilits Endel Lillemaa ning Rõhu külavanem Tõnis Avarmaa. Endel Lillemaast kirjutasin mõni aeg tagasi kommentaari, loodetavasti olen ka Tõnist maininud. Mõlemad mehed on Nahkanuia kohta andnud palju kasulikku teavet.
Näitasin maja, vaatasime Kangelase ja Kördi üle. Ajasime juttu. Nii möödus umbes tund, mis ei olnud küll väga informatiivne aga huvitav ja värskendav sellegipoolest. Nalja sai ka ja mis muud ikka vaja. Mul oli hea meel, et nad tulid!
Koju jõudsin alles peale seitset. Ees ootas vanaema Velda sünnipäeva tähistamine.