Mitte küll päris iseseisvalt aga käepatjadega. Poiss oli vanaema ja tädilastega viis päeva Pärnus ja tuli tagasi oskusega hüpata üle pea vette ning käepatjadega ujuda. Seni piirdusid tema tegevused lihtsalt vees sulistamise ja vettehüpetega kas minu sülle või siis kohta, kus jalad kindlalt põhja ulatusid. Nüüd saame koos kaugemale ujuda ilma, et Mattis mind kaelast kinni hoides ära kägistaks või ise ära upuks. Lahe!