Matil vahetuvad hambad – II vaatus

Poisil tuligi teine hammas ära. Aga see ei juhtunud mitte eile hommikul nagu algselt arvasin, vaid pärastlõunal. Enne seda olin teda taga ajanud ja “lubanud nahatükikese küljes oleva piimahamba ise välja tõmmata”. Niimoodi, nalja ja naeruga, see hambapoiss ära tuligi. Panime hamba kenasti tikutopsi ja ega ma enam selle saatusest ei teagi.

74

Midagi pole teha, juttu tuleb jälle vanadest fotodest. Täpsemalt öeldes 74-st vanast fotost, mis mul täna digitaalselt hankida õnnestus. Enamus praktiliselt kohe ülespanekuvalmis ja väga hea kvaliteediga. Sattusime Andoga Abernihi veski fotot taga ajades otsa sünni poolest tudrekale Ülo Aasale, kellest lootsime abi mõningate veskipiltide identifitseerimisel. Eneselegi üllatuseks leidsime eest hoopis väga hästi hoitud pildikogu, 74

Mattis ja kultusekivi

Mida omal ajal Rõhu külas paikneval ja tänaseks muinsuskaitse all oleval kultusekivil täpselt tehti, pole mulle teada.  Ja kui tugineda härra Tanel Moora sõnadele, kelle jutust võetud audiosalvestisi ma ei suuda endiselt siia üles laadida, pole see ka adekvaatselt võimalik. Ikka tuleb mingis osas tugineda oletustele, mis ei ole just kõige teaduslikum lähenemine. Tänapäeval Kärdumäe Mattis ja kultusekivi

Mati oskab ujuda

Mitte küll päris iseseisvalt aga käepatjadega. Poiss oli vanaema ja tädilastega viis päeva Pärnus ja tuli tagasi oskusega hüpata üle pea vette ning käepatjadega ujuda. Seni piirdusid tema tegevused lihtsalt vees sulistamise ja vettehüpetega kas minu sülle või siis kohta, kus jalad kindlalt põhja ulatusid. Nüüd saame koos kaugemale ujuda ilma, et Mattis mind kaelast Mati oskab ujuda

Oma elus olen tihtipeale soovinud aega tagasi keerata. Et teha uuesti asju, mille pärast mul häbi on. Mõni päev tagasi aga olin ma olukorras, kus tundsin kirjeldamatut rõõmu teadmisest, et aega ei saa mitte kunagi ja mitte keegi tagasi keerata. Veel tänagi haarab mind mõnel hetkel alateadvuslik hirm, et mis oleks juhtunud kui … Tänaseni

35

Mul oli täna sünnipäev. Tegelikult lausa juubel, sest sündisin 4. märtsil täpselt 35 aastat tagasi. Vaatamata ümmargusele numbrile mingit suuremat (ega tegelikult ka väiksemat) koosistumist ei toimunud ja seda enam olen tänulik kõigile neile, kes mind meeles pidasid ning eriti neile mõnele, kes omal initsiatiivil võtsid vaevaks läbi astuda. On ikka äraütlemata hea tunda ennast 35