Kui Mati täna hommikul kaebas, et tal jalg valutab ja tal on raske käia, ei võtnud ma teda väga tõsiselt. “Kõiketeadva” isana arvasin, et tegemist on võimendatud ettekäändega kooliminekust pääsemiseks. Aga ei olnud. Kui Maarja poisi Paidesse kiirabisse viis, selgus seal, et tegemist on mõraga ja Mati jalg sai kohe kümneks päevaks kipsi. Tagantjärele selgus ka põhjus, õnnetus oli juhtunud eile pikapäevarühmas, kus poiste omavahelise suhteliselt süütu rüseluse käigus astus keegi talle kõvasti jala peale.
Igal juhul on tegemist hea õppetunniga. Matil sai päris kiiresti selgeks, mida kipsis jalg tähendab ning et kargud õnnelikuks ei tee. Hea, et ilmad ei võimalda ujumas käia või rannas olla, muidu oleks “kahju” veelgi suurem. Kooli ta igatahes sel aastal enam ei lähe, nii on õpetajaga kokku lepitud. Õnneks on Mattis tubli õpilane.
Minul oli kooliajal pidevalt üks või teine luu katki ja käsi või jalg kipsis. Reeglina oli tegu väiksemate luumurdudega kui välja arvata mõra selgroos, mis juhtus samuti koolis aga palju vanemas eas. Tahaks uskuda ja loota, et vähemalt selles küsimuses ei käi poeg isa jälgedes ning Mati esimene kips jääb ka viimaseks.