Fikseerime olukorra. Sellised näevad välja kaks jalgratast, mis ma hiljuti oma isa käest sain. Üks ratastest on Rootsi sõjaväeratas ja teine tavaline tänavaratas. Kummagi vanust ei oska öelda. Meestekas on pealtnäha täitsa korras ja sellega saab sõita. Naisterattal on keskjooksus laager või midagi katki, sest väntamisel on kuulda raginat. Tahaksin, et ühel ilusal päeval on mõlemad rattad puhastatud ja taastatud ning nendega saab sõita Väinjärvele ujuma või kaugemale. Umbes nagu see võidusõiduratas, mille Maarjale sünnipäevaks kinkisin.
Kui ma Paides elasin, oli mul palju rattaid. Palju seepärast, et need kõik varastati üksteise järel ära. Ja polnud vahet, kus ma neid hoidsin, läksid trepikojast, maja eest ja mujalt. Kokku 6 või 7. Kõige rohkem on mul kahju ühest mustast meesterattast, mille ma enda jaoks ehitasin. See ratas võinuks kuuluda Batmanile, sest liikus täiesti hääletult. Mässasin sellega kõvasti, vahetasin isegi tagarummu välja. Varastati see Ristiku tänavalt teiselt korruselt.
Rohelise sõjaväerattaga sain võimaluse revansiks. Vaatame, kas mul õnnestub see samasugusesse korda seada.