Viimase aja isiklike pettumuste raames meenus mulle üks ammune lugu. Selle loo osapoolteks olin ühelt poolt mina ja teiselt poolt ehtemeister, kelle käe alla valmisid Nahkanuia ripatsid. Lugu ise oli järgmine.
Olin tellinud Meistrilt märkimisväärse koguse pronksist ripatseid ja meie koostöö sujus kenasti. Kaup vastasn nõuetele ja rahad olid makstud. Kui mul seisis ees esimene ajalooõhtu, tahtsin esinejale kinikida meeneks ühe pronksist ripatsi. Seda silmas pidades saigi sisse antud uus tellimus kolmele ripatsile. Kolmele seepärast, et oleks kogus ning ilmselt ka lootuses kaks neist maha müüa.
Kaup sai õigel ajal valmis kuid ripatsitele järgi minnes tabas mind üllatus, mis oli samaaegselt nii positiivne kui negatiivne. Positiivne, sest Meister oli valmistanud ripatsid hõbedast, pidades silmas minu kunagisi küsimisi ja plaane. Negatiivsele poolele jäi asjaolu, et kuigi hõbe näeb välja ilusam, selle pealispind ei lähe roheliseks nagu pronksil, on see ka kaks korda kallim.
Olin kimbatuses. Tööd mul sel ajal polnud, masu oli alanud ja sissetulek väga konkreetne, kattes vaevu väljaminekud. Kuid selle asemel, et Meistrile ära öelda, viidates nii hinnale kui asjaolule, et tulemus ei vasta tellimuse tingimustele, andsin ahvatlusele järele ja võtsin ripatsid kaasa. Mul oli praktiline põhjus ka, sest ajalooõhtu toimus juba loetud päevade pärast ning ripatsite tagasilükkamine oleks tähendanud esineja kingitusest ilma jätmist. Seda ei saanud ma aga lubada ning lisaks lootsin, et suudan vähemalt ühe ripatsi maha müüa. Kuidas iganes, ripatsite sellisel kujul ja algsetel maksetingimustel vastuvõtmine oli viga.
Tüli tuligi peatselt ning sealt kust seda oli oodata. Kui ma kahe ripatsi eest, üks mulle endale ja teine ajalooõhtu esinejale, tasusin õigeaegselt, jäi kolmas müümata ning raha Meistrile kandmata. Ühel päeval ta küsis seda. Olin väga pahane ja püüdsin näidata Meistrile, et tekkinud olukorras on ka temal süü. Kuid nõustumise asemel süüdistas ta mind hoopis demagoogias. Keesin vihast aga sain aru, et puht tehniliselt on tal õigus. Olin ise süüdi, et võtsin ripatsid vastu, aktsepteerides sellega nii hinna kui makseaja.
Ma ei saanud endale lubada seda häbi olla sellistel tingimustel võlgu ja kui laekus igakuine sissetulek panin sealt ümbrikusse nii raha kui ka allesoleva ripatsi ning toimetasin selle Meistri kätte. Kuigi sellesse ümbrikusse jäi ka minu lugupidamine tema vastu, näen ma olukorras selget süüd ka endal.
Arvan, et nii loos, mille üheks osaliseks oli kohalik teenusepakkuja ning teises, kus läksin vastuollu vanadpildid.net kasutajaga, on sarnaseid jooni ülaltooduga. Esimesel juhul oleks kohalik teenusepakkuja kasvõi maine pärast võinud vabandada ning oma tellimuse täita ja teises oleksin oodanud vastaspoolelt mingitki enesekriitikat. Ma ei usu, et seda on palju tahetud ning kõige selle juures ei pea mina ju kummalegi osapoolele meeldima.