Ei saa öelda, et tänapäeval erineks laste elu maal eakaaslaste elust linnas. On telefonid, arvutid, tahvelarvutid, autod, kool, trennid ja ühised väljasõidud, mis kõik võimaldavad suhelda sõltumata ajast ja kohast. Kuid on midagi, mida linnaelu ei paku. Võimalus võtta tulevaseks eluteeks kaasa teadmine ja oskused füüsilisest tööst, vastutusest ja vahetust kontaktist loodusega. Jah, seda kõike saab vastutustundlik lapsevanem korraldada ka linnas aga palju selliseid lapsevanemaid ikka on. Lisaks loevad võimalused, mida pole sageli isegi kõigis maakodudes. Meil on õnneks olemas nii võimalused ise kui ka tahe neid kasutada.
Mõtlesin siis, milles seisneb Mattise puhul vastutus ning kuidas ta sellega toime tuleb. Oleme Maarjaga püüdnud leida Mattisele jõukohast tööd juba eelmistel aastatel aga ebaõnnestunult. Tuleb tunnistada, et oleme siiski pehmemad kui seda olid tõenäoliselt meie esivanemad rohkem kui 100 aastat tagasi aga kindlasti pole ka vajadus seitsmeaastase töökäte järele tänapäeval sedavõrd suur.
Sel aastal on Matil on olnud üks suur ja püha ülesanne – iga päev vähemalt korra riisuda laiali mutimullahunnikud ning korjata sealt välja kõik kivid. Kuigi seda järjekindlalt unustatakse, oleme vanematena suutnud selles küsimuses säilitada üksmeele ning omakorda nõudnud seda järjekindlalt. Tänagi oli tore vaadata kuidas lapsed kahekesi välja läksid, Mati suure rehaga ees ja Tilde veel suurema ämbriga (kivide jaoks) järel. Oli olemas isegi midagi tööjaotuse taolist.
Veel üks hiljutine suuremat sorti ajutine abitöö, mis Mati õlgadel lasus, oli kartulipealsete väljakiskumine ja nende hunnikutesse kokkukandmine. Ma vaatan, et see tema torisemine ja vastumeelsus ei tulene mitte ebameeldivast või ülejõukäivast tööülesandest, vaid kartusest, et samal ajal kogu maailma arvuti ära kulutatakse. Kartulipealsetega sai ta minu suureks üllatuseks väga hästi hakkama ning väärib abi eest kiidusõnu.
Olen kirjutanud, et Mattis ei tunne eriti huvi tehnika vastu. Kui mõni teine annaks hinge, et ATV või murutraktoriga sõita, siis Mattis vaatab neist mööda ning tal pole vahet, kas istuda roolis või korjata näiteks ATV taga kärusse kive. Just selline oligi meie ülesanne laupäeval. Olin teeäärte puhastamise käigus loopinud teele lahtiseid kive, mis nüüd sealt ära korjata tuli. Et töö sai just selline, mida sain teha lapsi kaasates, võtsin mõlemad kaasa. Tegime nii, et Mati sõitis, mina korjasin kive ja loopisin neid kasti ning Tilde kõlgutas kastiserval jalgu. Saime kenasti hakkama.
Nüüd, kus uus kooliaasta on alanud, keskendume õppimisele. Talvel on ilmselt pisut rohkem aega ka arvutis olemiseks aga emmele pliidipuude toomise kohustus jääb. Mis saab tuleval aastal, seda näitab aeg.