Kui me Nahkanuiale tulime, leidsime laka pealt eest paar vineerist tahvlit ja ukse, mis kõik kandsid teksti Väinjärve malev. Hiljem selgus, et meie majas oligi aastal 1986 malev ja mul õnnestus tänu ühele malevas olnule hankida mõned fotod tollest ajast.
Täna käisid toonased malevlased, küll mitte täies koosseisus, kuid siiski arvukalt esindatuna, Nahkanuial, vaatamas oma vana maja. Ülalolev foto on tehtud kunagise ja praeguse aida ees, mis neile noortele oli diskosaal. Praegugi ripuvad aida laes nende pandud makilintidest kaunistused.
Omalt poolt tegime uksed lahti ja lasime külalistel muutunud olukorraga seest ja väljast tutvuda. Huvitav oli kuulda ja näha, kuidas aeg oli detailid malevalste mälust kustutanud. Asukohta oli “muutnud” võrkpalliplats ja imestati kuidas hooned on aja jooksul “väiksemaks” muutnud. :)
Küsisin üle ja sain kinnitust, et praeguses lastetoas oli malevlaste saabumise eel lambasitt, mis välja visati. Et teisel korrusel oli komandöri “tuba” (tõepoolest, üks konku oli seal ka meie tulles). Et praeguses elutoas oli tüdrukute tuba koos kolmeses rivis paiknevate naridega ning et mõlemad tagatoad kuulusid poistele. Mis veel? Ma ei suuda siiani mõista, päriselt ka, et keegi neist ei käinud kogu malevas oldud aja jooksul Vardjal!
Kõige lõppu panen ühe dokumendi, mille täitmine ja vajalike allkirjadega esitamine oli Väinjärve malevasse saamise eelduseks. Ma panen selle praegu algsel kujul üles, sest mulle jäi kindel mulje nagu ei peaks ma midagi seal varjama või maha kriipsutama. Aga kui see peaks nii olema, küll ma siis kustutan. Iseenesest on tegemist väga laheda killukesega lähiajaloost. Lapse sobivust pidid kinnitama kooli komsomoli sekretär, klassijuhataja, lapsevanem, kooli direktor, arst ja ka rühmajuht. Mäletan, et ise aastaid hiljem Väinjärve malevas olles pidin ka midagi sarnast täitma aga see tundus pigem formaalsuse kui tõsiseltvõetava paberina.
