Veetsin möödunud nädalavahetusel terve pika päeva fotol olevat teeäärt puhastades. Lugu oli nii, et leppisin kokku ühe inimesega, kes lõikas näidatud koha pealt kütteks maha lepad ning pidi vastutasuks jätma maha madalate kändudega ja ärapõletatud okstega raiesmiku, mida oleks võimalik niidukiga puhastada. Tegelikkuses muidugi seda ei toimunud. Jäid nii kännud kui osaliselt põletatud oksahunnik, mis suve jooksul lepavõsasse kasvas. Aitäh!
Mind on sageli süüdistatud oskamatuses inimestega suhelda nagu ka selles, et mul pole (palju) sõpru. Kuigi selles on omajagu tõde, ei nimetakse ma ise seda “oskamatuseks”, pigem ikka teadlikuks valikuks. Mis sellised suhted nagu ülal kirjeldan siis väärt on? Tasuta äraantud küttepuud, katteta lubadused, järjekordne päev täis tööd, mida poleks pidanud olema.
Üldiselt on taas tegu väikese sammuga Vardja tee parema hoolduse ja hoidmise suunas. Eesmärk on anda teele maksimaalselt õhku ja päikesevalgust, mis on ainsad tasuta aga tõhusad vahendid teed pidevalt kimbutava liigniiskuse vastu.