Kui võimalik, teen koeraga hommikul väikese jalutuskäigu. Sõltuvalt ilmast käime ühte ja sama rada väikese variatsiooniga, kõnnime metsani ja siis tagasi. Reeglina ei kohta me oma teekonnal kedagi kuid on ka erandeid.
Täna hommikul pani südame põksuma suur tume kogu Pertelsoni kuuskede juures. Kahjuks jäi minu fototehnikast väheks, et sellise vahemaa pealt loom selgelt pildile saada, lisaks jäin klõpsudega hiljaks. Loom liikus aeglaselt ja mulle tekkis lootus, et tegemist on karuga. Ilmselt siiski mitte, sest kui me väikese ringiga jõudsime sinna, kus ma looma olin pildistanud, ei teinud koer tema jäljereal nägu nagu tegemist oleks olnud kiskjaga. Nii et kult!?
Lisaks olid Altsauna ja Sepa vahel kaks tuttavat kitse. Kahetsesin, et ei võtnud koerale pikemat rihma kaasa, oleksin saanud rahulikult neile lähemale liikuda. Nüüd pidin koera, kes ka lõpuks kitsi märkas, kaelarihmast kinni hoidma. Üldiselt ei kipu Hinckus jalutuskäikudel kusagile kaugemale minema vaid püsib vähemalt praegu minu lähedal. Loodan, et see ka nii jääb kuna ei oma mingit soovi teda metsadest taga otsida või jahimeestega sel teemal piike murda. Lisaks ei sobi lahtised koerad ei linna-, maa- ega looduskeskkonda.
NB! Looma selga on õrnalt näha pildi keskel oleva värvilise puu ees olevast kõrgest rohust.
